Räägitakse imelaste põlvkonnast – kogu vanemate ja vanavanemate tähelepanu on suunatud ainukese järeltulija arendamisele ja igas mõeldavas vallas. Nii pannakse laps kunstiklassi, kui tal joonistamine väga hästi välja ei tule ja pilli õppima, kui ta laulda ei oska. Ja lapsed harjutavad kohusetundlikult – naaberpoiss harjutab trompetit iga päev ning teatab uhkusega, et ta on lühikese ajaga läbinud juba 8 taset, millest ma ausalt öeldes küll vaimustuda ei suutnud. Tuleb välja, et kunsti ja pillimängu õppimine on siin nagu arvutimäng – oluline on saada järgmisele tasemele. Ei mingit bändi tegemist, selleks poleks tegelikult aegagi. Ja pealegi teenivad muusikud nii vähe, et väga vähesed pealekasvava generatsiooni liikmed mõtlevad muusikukarjäärile. Need noored, kellega rääkinud olen, tahavad teha äri või saada juristiks, täiskasvanud on aga pihtinud, et kui nad ei peaks oma praegust ametit, siis oleksid nad turistid. Täiesti mõistlik, igati põnev amet.

Reisida hiinlastele meeldib ja loodetavasti seda enam viitsivad inimesed lugeda rohkeid keskkonnateemalisi artikleid, mis on pärast paar nädalat tagasi toimunud keskkonnapäeva ajalehtede veergudel. Sõnum on üsna ühene: keskkond on nässus ja selle parandamine on enam kui keeruline. Pekingis loetakse „sinise taeva päevi” nagu varandust. Kuid ajal, mil auto on iga hiinlase unistus ja jõukuse sümbol, on halvemad päevad arvatavasti hoopis ees. Autod pole muidugi ainuke probleem, majandus areneb ja uued tehased kerkivad nagu mürgiseened.

Minu praegune kodulinn asub järve kaldal, mida internetis kauniks vaatamisväärsuseks tituleeritakse, kuid mis on tegelikult kohati üsna võikalt haisev surnud veekogu, mida on ilus vaadata ainult kaugelt järve kõrval asuva mäe tipust. Kadunud Mao tahtis omal ajal järve keskele saart ehitada ja paljud praegused Kunmingi vanemad elanikud teavad sellest kivitassimisaktsioonist pajatada. See oleks praegu üks õnnetu saar.

Aga igapäevane elu on täis jalgpalli, tervituse asemel küsitakse, kas jalgpalli vaatad ja inglise keele tunnis ütlevad lapsed: „I like World Cup”. Kõik pubid ja söögikohad on õhtuti pungil ja kui jalgpalli ei vaata, siis on iga värav siiski alati kuulda, nii kodus kui tänaval.