Indoneesia eksootika otsijale
“Jumal armastab meid,” on Rigino Manakoda veendunud, kui ta mulle reisil Tomohoni mägedesse banaanitaimede vahel kasvavaid ube ja tomateid näitab. Ise tunnen ma ära ka kapsa, mis on end seadnud kaneeli- ja papaiapuude vahele. Palmid, kohv, muskaatpähkel, logan, kookos, riisipõllud ja kõige selle vahel pilti eriti aasialikuks tegevad vesipühvlid. Siin elab minahasa rahvas, kes on enamalt jaolt kristlased selles muidu islamiseeritud saarestikus. Eurooplased Manados ei peatu, sest peale praktiliste rajatiste Manados erilisi vaatamisväärsusi ei ole. Kõige erilisem ongi ehk suur Kristuse kuju, mis valmis 2010 ja on Aasias suuruselt teine ja maailmas neljas. 20 kraadi ettepoole kaldu, käed ette sirutatud, on ta saanud hüüdnime maailma esimene lendav Kristus, kohalikud hüüavad teda lihtsalt korvpalluriks, naerab Gino. Siin Kristuse kuju ümber on ka tekkinud Manado kesklinnast täiesti erinev linnaosa, mille rajas 76aastane Ciputra, kinnisvaraarendaja, kes kuulub 335 miljoni dollariga Indoneesia rikkaimate inimeste hulka. Tema nime kannab ka linnaosa Kristuse kuju ümber, kuhu on rajatud stiilsed villad ääristama kuldset purskkaevu.
Vulkaanid ja elavad fossiilid
Mina teen kõigepealt samamoodi nagu enamik Sulawesile tulevaid külalisi ja sõidan saarekesele Pulau Bunaken, kus palmipuude rohelus on imeroheline ja igale külalisele pistetakse kohale jõudes värske kookospähkel pihku. Olin väga põnevil, sest eesmärk oli tutvuda saarekest ümbritseva veealuse imemaailmaga. Bunakeni rahvuslik merepark Sulawesi rannikul kuulub maailma kümne parima sukeldumispiirkonna hulka. Aga kõigepealt on pärast kohalejõudmist päikeseloojang – päike mitte ei lasku, vaid lihtsalt kukub siin nagu punane ketas horisondi pilusse. Vahetevahel lööb taeva punakalt hõõguma ka teine valgusallikas – tulemägi.
Hommik ja kohalik kaluripaat viib mind väikese grupiga merele. Põhi langeb siin nii aeglaselt, et ka need, kes snorgeldavad või läbi paadi klaaspõhja vee alla kiikavad, saavad värvikireva elamuse. Ent siis tuleb korallmüür, mille poolest Bunaken kuulus on – see on sukeldujate maailmakaardile kantud korallrihv, mis langeb 600 meetrit otse alla, lõpmatusse. Seda mööda saab laskuda aeglaselt aina allapoole, sellal kui ookean avab end nagu lehvik. Suured kalaparved liuglevad mööda ja mõni eksemplar tuleb päris lähedale otsekui silma vaatamiseks. Siin on veealune metropol, iga rihv nagu atlantis, miljoneid aastaid vana.
Enam kui 300 koralli ja üle 3000 kalaliigi peab enda koduks Bunakeni mereparki. Nende seas ka üks väga eriline kala, elav fossiil, kes ujub seal juba 360 miljonit aastat. Just Sulawesi saare juurest on püütud kinni üksikud eksemplarid liigist (esimene latimeeria leiti 1938. aastal Lõuna-Aafrika lähistelt – toim.), mille puhul oldi veel hiljuti arvamusel, et ta on ammu välja surnud koos oma aja teiste elanikega, kelleks olid kriidiajastu dinosaurused – manado linna järgi anti talle nimi Latimeria menadoensis. Hiiglane võib kasvada kahe meetri pikkuseks ja kaaluda 100 kilogrammi. Ainus šanss teda näha on siiski Bunakenil väljapandud skulptuur, sest kala – keda kutsutakse hellitavalt dino-kalaks või merekuningaks – eelistab elada väga sügaval vulkaanilähedastes koobastes jahedas, 18kraadises vees.
Kogu see ilus, mis terve päev meid ümbritses nii vee peal kui vee all, tõi meie vestluses teravalt välja probleemid, millele alati ei ole lahendust. Murettekitavaim on prügi. Varem, kui elujäägid olid kergestilagunevad, viskasid elanikud selle merre. Täna teevad nad samamoodi, ainult et prügi koosneb suurelt jaolt plastist.
Tomohoni turu kurvad koerad
Lühike paadisõit koos imeliselt läikivate kaladega, mis lähevad Manadosse turule, ja jõuame tagasi mandrile. On laupäev ja me suundume Tomohoni turule. Bussiaegu ei ole, tuleb lihtsalt oodata, kuni buss täitub.
Laupäeviti on sõitjaid palju, aega jätkub ainult tillukese pannkoogi jaoks, minu esimene kombinatsioonis juust ja šokolaad. Siis lülitatakse sisse üürgav muusika – ilma selleta me ei sõida, selgitab mulle kaaslane Annita, see lihtsalt peab meil nii olema.
Mootrimürina ja bahasa indoneesia laulude saatel rühime Minahasa mägedesse. Esimene pilk ütleb, et turg nagu turg ikka – juurviljad ja puuviljad, osalt tuntud, osalt ennenägematud. Suured kotid pea peal, kõnnivad sisseostudega ringi naised, mehed kannavad eranditult laiaäärelisi kaabusid ja lükkavad kärusid, mis täis igasugu vilju.
Puitkastis istub müüja, tõstes pikki spagette valgeks võõbatud näoga ja kübarat kandvale jaapanlannale. Siin on hulganisti erinevaid banaane, bambusrestide vahele on surutud röstitud kalad, palmilehtedesse dekoratiivselt kinni seotud, ripuvad palmisuhkrust magustoidud.
Siis hakkab aga ninna mingi ebameeldiv lõhn ja taamalt paistavad lauad, millel musta värvi eri suuruses tombud. Tomohoni turg ei ole nõrganärvilistele. Laudadele lähendes leiame eest kuhjadesse laotud nahkhiired, tiivad eraldatud. Kõigepealt kõrvetatakse neilt ära karv, see teeb nad mustaks. Suud ammuli, lamavad nad hunnikutes laudadel ja näitavad oma teravaid valgeid kihvasid. Rõõmsalt jooksevad meie juurde teisedki müüjad, pikkade teravate keppide otsas metsarotid, kellel on pikk valge saba. Rats, bats, cats – nii tutvustavad kohalikud oma köögi igapäevaseid tooraineid. Muidugi on neil kõigil ka tervendav jõud – mõned aitavad astma, teised reuma vastu. Kõrvallaual lamab juba osaliselt tükeldatud püüton. Et kaugelt tulnud külalisele selge oleks, kui ohtlik on see roomaja ja mis meist saaks, kui me ise püütonit ära ei sööks, heidab müüja end püütoni alla ja teeskleb lämbumist.
Kõige raskem katsumus on meie euroopa hingele aga koerad. Karv mustaks põletatud, lamavad nad röstituna laual, laudade ees suured metallpuurid, kuhu on topitud 10 kuni 12 koera. Mõne pilgust on aru saada, et ta on igasuguse lootuse kaotanud. Need, kes äsja on puuri lisandunud, näitavad veel hirmunult hambaid. Teised on saatusele allunud, pealegi oma kaaslaste saatust pealt näinud. “Siis nad hauguvad ja nutavad,” ütleb meie saatja Rigino Manakoda, “aga aidata nad ei saa.” Ta ise kuulub samuti minahasa rahva sekka ja tunnistab, et koer ongi tema lemmikroog, siin on selle nimi rintek wuuk ehk RW – nii on ta kirjas ka restoranide menüüs. Tal on endal kodus koer, aga sööb ta muidugi ainult võõraid, püüab Gino meid rahustada. Siiski mainib ta meie õhtusel vestlusel, kui me nähtust ikka veel rahuneda ei suuda, et ka talle ei meeldi see, kuidas koeri teise ilma saadetakse. Nägime koerte puuride kohal nööre ja kange, aga sellele me ei tahtnud mõelda. Ja vaatamata Gino lemmikroale jätkus julgust ainult vürtsikas kastmes nahkhiire proovimiseks.
Hiljem Põhja-Sulawesi pealinna Manado supermarketites olin siiski üllatunud, kui avastasin, et isegi nende kaupluste lihaletis on nahkhiireliha sama enesestmõistetavalt esindatud nagu meil sea- või kanaliha. Ning ka turismibukletid loevad kohalike tavade seas üles nii road rottidest, koertest kui nahkhiirtest. Nii Manados endas kui teel Tomohoni on mitmed restoranid, mis pakuvad tüüpilist Minahasa kööki. Seal on vähemalt selge, millisest toorainest road valmivad, aga samad loomad võivad sattuda ka teistes restoranides söögi sekka. Nii et kes seda liha taldrikule ei taha, sellel on targem küsida, mis taldrikule tuleb.
Rotijahil
Kavandatud rotijahile otsustas meist minna Raymond. Raymond on pärit Kanadast ning peab reisiblogi. Sulawesile tulles oli rotijaht tal juba plaanis. Rotid peavad olema püütud metsast, sest seal söövad nad metsatoitu. Kodurotte ei püüta. Et loomi džunglis püüda, on Raymondil vaja jalga panna plätud ja lühikesed püksid (mis tõi kaasa selle, et kuna sääsetõrjet kasutada ei tohi – see segaks koerte haistmismeelt ja reedaks rottidele püüdjad –, võttis tal tublisti aega, kuni ta sadadest sääsehammustustest tervenes). Kuid sealsed sääsed ei kanna edasi malaariat, ütlesid kohalikud, ja mis meil üle jäi kui neid uskuda.
