Tean, et tuleks küsida: “Kas sul konditsioneer on?” ja kui mees innukalt jaatab, siis veel: “Kas töötab ka?” – kuid olen kahest järjestikusest lennust – üks veel öine – nii väsinud, et ei viitsi, sõnan vaid: “Thamel, Nirvana Garden Hotel.” Istume sisse esimese, kõige agressiivsema ja mõrtsukanäolise taksojuhi logisevasse masinasse. Katmandus on vahemaad lühikesed, seega võib riskida, Delhis ja Mumbais tuleb küll tingimata leida töötava konditsioneeriga korralik takso, muidu võid peagi kusagil ummikus tolmu- ja bensiinivingu lämbuda.

Ühtäkki räpased majad ja tänavad kaovad, kahel pool kitsast tänavat on kunsti- ja antiigikauplused, mööda kõnnib palju valgeid inimesi. See ongi Thamel. Oaasike kesk tolmust suurlinna kujutab endast kaht umbes kilomeetripikkust paralleelset tänavat, mida omavahel ühendavad paarisajameetrised tänavajupid, kenad puhtad siseõued ja aiad täis hotelle, restorane, kauplusi. Siin on ka maailma suurim ja madalaimate hindadega ida-alase ingliskeelse kirjanduse kauplus Pilgrims Bookhouse, tõeliselt hämmastav kultuurinähtus on aga tankakauplused. Selliseid spetsiaalseid poode, kus müüdaks üksnes tantrabudistlikke riidemaale, leidub peale Katmandu veel vaid Tiibeti pealinnas Lhasas.

Mandalast kui harmoniseerivast kujundist huvitus juba Carl Jung, üritades neid muuhulgas kasutada vaimuhaiguste raviks. Teiseks oluliseks tankamaaližanriks on aga rituaalses ühtes jumalused – küll nii, et naisjumalus istub meesjumaluse süles ja embab teda, küll seisvas asendis, küll nii, et mõlema keha katavad ehted, küll päris alasti, malbeina ja raevukaina. Nepali keeles on sellise pildi nimetus budashakti, tiibeti keeles aga yab jum (isa ja ema).

Et oma ostusid reisil mitte kaasa tassida, otsustasime kohe ette võtta pikema väljasõidu, käies ära hindude pühas Janakpuri linnas, “Ramajana” kangelanna Siita sünnipaigas. Katmandust on sinna Tallinna ja Tartu vahemaa, kuid et kõigepealt tuleb ületada keerlevat teed pidi mäeahelikud, kulub sõiduks terve päev. Poolel teel jõudsime mägikuurorti, mille vaatetornist väidetakse avanevat kõige ilusam vaade Himaalaja peaahelikule. Pilt oli tõesti imeilus: allpool paar-kolm mäeahelikku, iga tagumine järjest ähmasemalt näha, edasi vaid vööt põuavinet ja siis selle kohal peaaegu pooles taevas lumivalge sakiline mäetippudeviirg ligikaudu saja kolmekümne kilomeetri kaugusel.

Seda põldu, mille keskelt olevat kord leitud karusnahal lebav lapsuke Siita, katab nüüd terveni suur valge tempel, mille ruumides toimetatakse pidevalt mitmesuguseid vaimulikke talitusi. Kõige sagedamini näeb sellist pilti: valges rüüs preester istub sammaskäigus, tema ees on aga aset võtnud värvikirevais riideis perekond. Preester astab sõrme värvipotti, surub märgi kellegi laubale, teisele annab närida mingi puulehekese, loeb mantraid – võime vaid aimata, mis toimub; tervendamine ja psühholoogiline nõustamine ühtaegu.

Janakpuris võõramaalasi peaaegu ei käi, seda ehedam on siin aga hindu linnamiljöö: otse kõnniteeservas vabaõhu-juuksuriäri: habemenoad välguvad, ühel mehel on jäänud põsele veel vaid väike salk musti juukseid, kohe läheb seegi… Majadevaheline väike tühi krunt on täitunud prügist, milles tuustivad rõõmsalt üks must ja üks valge siga, mõlemal kari põrsaid taga. Palume taksojuhil lihtsalt aeglaselt linnas ringi sõita ja pildistame akendest.

Tagasi Thamelis, hakkasin juba tõsisemalt kauplustes ringi vaatama. Nüüd, kui hiinlased on Tiibeti välismaalstele täielikult sulgenud, valguvad Tiibeti vanavara vood peamiselt Katmandu antiigikauplustesse. Eriti oleksin tahtnud seekord leida kahte asja: “lootost” – see on selline budistlik püha ese, mille enamasti kullatud pronksist õielehed avanevad ja siis on näha keskel rituaalses ühtes jumal ja jumalnna – ja vadžrajoogitari luuripatsitest seelikut –mõlemad võrdlemisi haruldased esemed, kuid tõhusa otsimise järel Katmandust põhimõtteliselt leitavad.

Nii nagu Thameli hiilguseks on tankapoed, nii on Katmandu sõsarlinna Patani vanalinnas üks teise kõrval loendamatu hulk poekesi, mis kõik müüvad kullatud kujusid. Thamelist on sinna vaid paar kilomeetrit, esmalt tuleb sõita läbi tolmuse kesklinna, siis üle haisva solgijõe, teiselt kaldalt algabki juba Patan ja peagi oled vanalinnas, mille tolmukarva telliskivimajade ustest ja akendest särab vastu kuldne kuma. Järgnevad päevad pühendasin kümnete tankapoodide läbi sõelumisele. See on aeganõudev tegevus, sest kõigepealt rullivad kaupmehed su ees lahti kõige tavalisemaid tankasid, kuni taipavad, et sa tõesti oskad kunsti ja käsitöö vahel vahet teha ning toovad välja juba midagi väärtuslikumat. Olen ka õige suur norija: “See on padi, mitte naise rind. Võiks arvata, et teie kunstnikud pole alasti modelli näinud...”

Ma muidugi tean, et algse mõtte poolest pole see mingi sekspilt, ka mitte “ebausujumaluste” kujutus, vaid energiate piltlik kirjeldus, oskuslike vahendite ja tarkuse ühtumine, aga kui meie nüüd oleme ostjad, siis arvestatagu ka meie maitset. Me pole sugugi huvitatud tiibeti budismi tähttähelisest järgimisest, vaid oma uue, euroopaliku tantrabudismi kujundamisest india ja tiibeti ainetel.

Eestlastele on kujunenud Thamelis oma lemmikhotelliks puhas, kuid ülimalt tagasihoidlik Lily, mille kitsukeses kohvikus kokku saadakse. Soovitaksin ka Nirvana Gardeni hotelli, kus kahene tuba vaatega tõesti imeilusasse väiksesse aeda maksab 40 dollarit. Nimetada võiks veel Katmandu Gest House’i ja odavamat Garudat, mis on alpinistide lemmikkoht – seintel kõigi nende portreed, kes Everesti vallutanud; ka meie Alar Sikk vaatab siit vastu.

Kui oli selge, et seekord pole lootust leida “lootost” ega luuripatsitest seelikut – viimasega oleks kaasnenud tollis üksjagu pinevust, sest luuesemete väljaviimine on karmilt keelatud, ehk küll muidu vaadatakse kunstiesemete riigist lahkumisele nii Nepalis kui Indias veel läbi sõrmede –, keskendusin veelgi enam yab-yum-tankade valikule. Üks suur mustvalge pilt tekitas vastakaid tundeid. Nõustusin küll kohe kaupmehe väitega, et see on suure meistri töö, kuid avaldasin imestust, et Buddha näoilmes ei väljendu nagu üldse valgustatus, vaid pigem tüdimus: jälle on see naine mulle sülle lennanud... Kaupmees ei mõistnud mu reaktsiooni, kiitis aga ikka suurt kunstnikku. Mida enam pilti vaatasin, seda vähem see mulle meeldis. Lõpuks õnnestus mul leida paar teist tankat, milles oli tõesti kunstniku oma fantaasiat, aga samal ajal säilinud ka kujutelma algne usulis-filosoofiline mõte, ja üks Padmasambhavat ning ta kaaslannat Jeshe Tsogjelit kujutav kullatud kuju.

Vahel muigan enda üle, et olen tankakaupmees, kes pole müünud ainsatki tankat, kuigi ühe väikese kaupluse jagu on mul neid juba kogunenud küll. Olen nagu mees, kes kirjutas esimese eestikeelse klaverimängu õpiku ajal, kui ühelgi eestlasel veel klaverit polnud.