Napolist tunnike mereteed ja oledki pisikesel, 47 km2 suurusel Ischia (hääldatakse „iskja“) saarel! Umbes kahe Naissaare mõõtu maalapil elab üle 62 000 põliselaniku ja aastas külastab teda 4 miljonit turisti. Maailmakuulus Capri, mis on ülilopsaka subtroopilise taimestikuga Ischiast neli korda väiksem, jääb kümblussaarest kagusse, pole vulkaaniline ja seetõttu ei leidu seal ka kuumaveeallikaid.

VULKAANIIDE SÜNNITATUD: tuul ja lained on tulemägedest kunagi väljapursanud materjali fantaasiaküllaselt lihvinud. Foto: Shutterstock

Meie saarele just oma vanade kontide kuumaveebasseinides leotamiseks saabusimegi (siinne vesi ja muda ravivad seedehäireid, reumat, artriiti, hingamisteid ning aknet, psoriaasi ja muid nahahaigusi).

Kõrgusekartjatele saare lõunakallast ja kaunist Sant’Angelo linnakest ei soovitaks. Hilisemaks lõõgastumiseks kulub tohutul hulgal veini, mille hind ei tarvitse olla soodne.

Teised turistid olid peamiselt saksa pensionärid, kes samuti kuumaveebasseinidesse tervist turgutama tulnud. Sildid, viidad, infotahvlid ja isegi ajalehed kioskis on saksakeelsed, hotelli restoranis normaalset Itaalia kohvi ei pakuta ning kelnerid kõnetavad automaatselt saksa keeles isegi itaallasi. Õnneks on teenindamine välkkiire ja viisakas. Kui pärast esimest tassi ebamäärase ja halva maitsega hommikukohvi head cappuccino’t paluti, toodigi silmapilk eriteeninduse korras ilusa südamekujulise piimavahuga tassike.

Meie kolmetärnihotell Park Imperial asus saare läänekaldal, Forio asulast 5–6 km lõuna suunas. Sellel hotellil on sisebassein 40kraadise veega (täpselt nagu kodune kuum jalavann) ja väliujula 36kraadise veega, kus saab mineraalvee pinnal hõljuda end liigutamata justkui Surnumeres. Üle 20 minuti ei soovitata oma südant kuuma veega koormata.

Foto: Shutterstock

Peale selle, et turiste kimbutavad nähtamatud, pisikesed sääsed, kes ründavad ilma pinisemata ja jätavad järele punased, vesivilli meenutavad ning paistetavad haavad, pole ühtegi halba sõna saarepuhkuse kohta öelda. Kõrgusekartjatele saare lõunakallast ja kaunist Sant’Angelo linnakest siiski ei soovitaks. Sinna sõites tõuseb adrenaliin kõrgele ja hilisemaks lõõgastumiseks kulub tohutul hulgal veini, mille hind ei tarvitse olla soodne. Foriost mööda merekallast edasi sõites jõuab turist Giardini Poseidon Terme juurde, mis on imeline kuumaveebasseinide park, ja õhtusel ajal, tunnike enne sulgemist, saab sinna pileti osta vaid viie euro eest. Päevapilet on sügisperioodil 36 eurot ja õhtupoolik basseinides maksab 22 eurot – ilmselgelt kallis.

VULKAANIDE SÜNNITATUD: tuul ja lained on tulemägedest kunagi väljapursanud materjali fantaasiaküllaselt lihvinud. Foto: Erakogu

Nii pealetükkivat turismiäri Ischia saarel pole, et ekskursioonimüüjad lausa kättpidi oma potentsiaalseid kliente kuhugi paati või bussi meelitaks. Tüütamas käivad ainult tõmmud rannamasseerijad, kes pakuvad viie euro eest mudimist rannaliival. Mõistagi pole Itaalias pääsu ka sisserännanud rändkaupmeestest, kes pakuvad müügiks kõlinaid ja kulinaid. See ei saa aga põrmugi vähendada rõõmu, mida pakub rannarestorani ahjus küpsetatud pitsa koos imehea õllega. Õlle headus on loogilises vastavuses saksa turistide nõudlikkusega. Ischia saarel, Sant’Angelo hotellis Miramare käib puhkamas Angela Merkel ja tema kaasmaalaste üha kasvav armastus saare vastu tingib kõikjal suhtelise puhtuse ning korra. Ka meie hotelli pühitakse, nühitakse ja küüritakse lausa vahetpidamata.

Kui on plaanis Vahemeres asuvaid saari tundma õppida, tasuks Ischia saarele suplema minna lennureisiga Napolisse, sealt võib üürida auto ja sõita pisikese Pozzuoli sadama kaudu praamlaevaga kas Casamicciola või Ischia Porto sadamasse. Edasi saab liikuda nii autoga kui ka linnaliinibussidega, mis sõidavad ümber saare nii päri- kui vastupäeva. Lärmakad bussid on rahvast pilgeni täis, nagu San Francisco trammid, ja kihutavad pöörase kiirusega mööda kitsaid mägiteid. Õnneks on pilet odav ja 1,20 euro eest saab saarele tiiru peale teha. Busside päevapilet maksab ligi 6 eurot. Saarekese lõunarannik on väga mägine ja kutsub sõitjates esile närvilist naeru ning hirmunud kilkamist. Kes tahaksid saarepuhkust kasutada väljasõitudeks, neile soovitan valida sobiv hotell Forio, Lacco Ameno, Casamicciola või Ischia Porto keskustesse. Täiesti harjumatu on eestlase mõistusele fakt, et hiljemalt 5. novembriks suletakse saarel 80 protsenti majutus- ja toitlustusasutusi. Korraks pidavat turismiäri tegema uksed taas lahti jõuludest kuni kolmekuningapäevani, kuid seejärel keeratakse need jälle lukku – ning tere tulemast saarele aprillis-mais! Baarmenid, teenindajad, kelnerid, kokad ja teised turismi äri mutrid ning hammasrattad lõpetavad tervelt pooleks aastaks oma vilka töö. Väga vähestel töötajatel õnnestub talveperioodiks mingeid juhuotsi leida. Ei loe midagi, et põhjaeurooplasest turistile tundub siinne talvine kliima lausa taevalik, saarerahva arvates õitseb turism ainult siis, kui päike lõõskab lagipähe ja merevesi on 30 kraadi kandis. Niipea kui päike läheb korraks pilve taha, on nende arvates ilm halb, ja kui sajab vihma, siis on suisa katastroof käes

Kreeka võimu ajast on saarel säilinud armas komme värvida majade aknad siniseks ja seinad valgeks ning ehitada kaunid kaarekujulised akna- ja ukseavad. Hispaania valitseja Alfonso Aragona püstitas saare idarannikul asuva kaljunuki otsa aga võimsa kindluse, mida tänaseni turistid hoolega pildistamas käivad. Kuid Alfonso sai 1348. aastal hakkama eriliselt imeliku teoga. Ta kihutas saarelt minema kõik mehed ja tõi Katalooniast asemele hispaania isased, kes pandi paari Ischia saare abielunaistega. Türklaste, ehk siis, täpsemalt, meile tuntud Barbarossa-punahabeme ajast on jäänud saarele mälestuseks arvukad vahitornid. Punahabe viis saarelt 1543. aastal minema umbes 4000 elanikku ja müüs nad idamaa turgudel orjaks. Ühtse Itaalia koosseisu kuulub saar alates 17. märtsist 1861. aastast, kuid seegi sündmus ei möödunud veretult.

LOPSAKAS: saare floorat on õnnistatud subtroopilise liigiküllusega. Foto: Erakogu

Mind võlub sellistel imelistel saartel ennekõike taimestik: võimsad agaavid, majakõrgused kaktused, hullumeelselt õitsevad bugenvillead, hibiskid, sidrunipuud, datlipalmid, viinamarja- ja oliivisalud. Tundub imelik, aga süsimust, laavakivine pinnas on ülimalt viljakas ja kui mõelda, et taimede juured on soojaveeallikate lätetel, siis pole imestada, et kogu ümbrus on justkui hiiglaslik botaanikaaed. Lõpetuseks võiks öelda, et puhkus täitis oma eesmärgi: liigesed liiguvad nagu õlitatult ja karv läigib.