Vaalu küttisid rannavetes ja Grööni väinas nii islandlased ise kui ka purjelaevadega kohale seilanud Euroopa vaalakütid. Tänu sellele levis katoliiklik kõrgkultuur väga vara täiesti uskumatutele aladele, nagu Läänefjordid, kus praegugi asustus väga hõre ja kohati pole korralikke teidki. Vaalast osati tollal ära kasutada kõik komponendid – rasvast tehti küünlaid, liha söödi, õliga määriti masinaid ja kes poleks kuulnud vaalaluust korsettidest. Mõni ime siis, et Islandil tähistab sõna hvalreki – ootamatult randa hulpinud surnud vaal – siiani sülle kukkunud rikkust.

Kuid 20. sajandi esimeseks pooleks oli vaalu püütud nii palju, et suuremad liigid, eriti sinivaalad, tuli kanda punasesse raamatusse. Lepiti kokku piirangud vaalade edasisele küttimisele.

7. juulil (osal andmetel päev hiljem) tapeti Islandil vaal, keda esmapilgul võis pidada sinivaalaks. See põhjustas maailmas laiaulatuslikku meelepaha.