Jõgi tõuseb igal aastal mitmeks kuuks kuni 13 meetrit üle oma madalaima veetaseme ning ujutab üle sadu tuhandeid ruutkilomeetreid metsa. See tähendab, et kõik taimed ning loomad, kes üleujutatud alal elavad, on sellega harjunud. Sa võid kanuuga sõita mitmekümne kilomeetri sügavusele metsa, kohtamata ainsatki lapikest maad, ning vesi paadi kiilu all on igal pool mitu meetrit sügav.

Sipelgad kolivad puude otsa, kaimanid otsivad saaki jõe asemel metsas.

Ning inimesedki ehitavad oma palmikatusega majad kõrgetele vaiadele ja igal aastal on mitu kuud nende ainsaks liikumisvahendiks kanuu, millega saab sõita otse treppi.

Sel aastal aga on üleujutus ebanormaalselt kõrge. Räägitakse, et sellist veetaset nagu tänavu ei ole olnud vähemalt kolmkümmend aastat.

Vesi aga üha jätkab tõusmist ning kõige veerohkem aeg peaks jõe tavalist rütmi arvestades saabuma alles paari kuu pärast.

Enamikus jõeäärsetes külades ulatub veetase juba pool meetrit üle põranda. Kuigi visuaalne pilt tundub katastroofiline, inimesed veel ei paanitse, kuna pisut üle põranda on vesi tõusnud ennegi ja sellega ollakse harjunud – tubadesse ehitatakse pakkudele laudteed, mida mööda siis saab kuiva jalaga köögi ja magamistoa vahet käia.

Lisaks lühendab suurvesi oluliselt teekonda külast linna – metsa tekivad kanalid, mida mööda saab mitmed jõekäärud otseks lõigata ja sel viisil teekonna pikkust tundide ja mõnel pool lausa päevade kaupa lühendada. Paljude inimeste jaoks ongi just see aeg ainuke võimalus aasta jooksul linna pääseda.

Kuid üleujutusest ei ole pääsenud ka Iquitos – linn, kuhu ei vii mitte ühtegi teed. Belén, Iquitose kõige suurem ja vaesem linnaosa, asub n-ö aastaringse kuiva maa vähesuse tõttu samuti üleujutatud alal.

Vähesed kaldale lähedasemad majad on siingi ehitatud kas vaiadele või siis mitmekorruseliseks, nii et igal aastal ujutab vesi üle alumise korruse ning elanikud kolivad selleks ajaks ülemistele. Kuid enamik maju on ehitatud balsaparvedele, mis siis vee taktis tõusevad ja langevad – suurvee ajal ujuvad ning kuival ajal vajuvad vastu maad.

Sadamatesse suubuvatel tänavatel Iquitoses tuleb samuti mitusada meetrit mööda kiiruga improviseeritud laudteid käia, enne kui paati saad istuda. Siinsete elanike jaoks on see kõik veel täiesti loomulik.

Beléni ujuvate majade vahel kanuuga ringi sõites võib näha inimesi trepil tundide kaupa nagu hülgeid kaelast saadik vees istumas ja juttu rääkimas. Osaliselt on veetõus ka Beléni elanikele mugav – kala püüda ja pesu pesta saab otse koduukse ees. Väikesed poisid sõuavad pesukausside sees naabrite juurde, kuigi muidu õpivad nad ujuma ilmselt veel enne kui kõndima.

Kuid taimedele ja loomadele on tänavune tõus liiast. Põllulapikesed hävivad ja toidukaubad kallinevad meeletu kiirusega – näiteks mais maksab juba kümme korda rohkem kui kuival ajal ning paljud arvavad, et tõeline toidupuudus on alles ees. Samuti näevad džunglis matkajad tihti vees hulpimas surnud taapireid, armadille ja väiksemaid loomi, mis muidu nii tavaline nähtus ei ole. Minu viimasel metsaretkel tõusis vesi meie toa põrandani ning ühel õhtul leidsime magamisasemest vaid kahe meetri kaugusel magava korallmao – väga mürgise, kuid õnneks mitte eriti agressiivse eluka. Sellistes oludes on lakke või puude vahele riputatud võrkkiik märksa turvalisem magamisase kui voodi.

Keegi ei tea, miks jõgi selliseid vingerpusse mängib. Paremate mõtete puudumisel räägitakse globaalset soojenemisest, kuid mina nii radikaalne ei oleks – mets elab ikkagi oma elu ning jõgi on osa sellest, küündigu ta kas või puude latvadeni. Inimene on siin uustulnuk ning võõrkeha ja peab nendes tingimustes, mis loomulikult ei ole ka kuival ajal üldsegi mitte kerged, kohanema.