Vangla eest pole kaitstud ka märksa suurema kaliibriga tegelased. Peruu ekspresidenti Alberto Fujimorit toetab näiteks sama suur osa elanikkonnast kui Tallinnas üht temast tosin aastat nooremat poliitikut, aga sellegipoolest istub Fujimori juba kuus aastat rootsi kardinate taga – iroonilisel kombel peaaegu kõrvuti oma peamise “töövõidu”, maoistliku terroriorganisatsiooni Sendero Luminoso ehk Särava Tee kinnipüütud juhtfiguuri Abimael Guzmániga. Mõlemad taadid on juba üsna otsa lõppenud, aga kära ei vaibu. Senderista’d tõstavad kaugetes kolgastes pead, täristavad AK 47 ning nende kontrolli all olevat piirkonda tähistav provintside algustähtedest koosnev nimi saab iga natukese aja tagant ühe tähe juurde. Alberto tütar Keiko Fujimori aga võitleb papa eest parempoolsete partei juhtfiguuri ning parlamendisaadikuna. Uudiseid, et Fuijmori võidakse vabastada, ilmub juba tükimat aega, vangla ohustab aga teistki endist presidenti.

Nimelt põgenes enne Alberto Fujimori võimuletulekut riigist selle eelmine pea Alan García, olles oma küündimatute maaelu reformidega põhjustanud suure hulga inimeste vaesumise (mõni veaks kindlasti ka siin ­paralleele), hüperinflatsiooni ning kaudselt kaasa aidanud ka sellesama Särava Tee tõusule. Tõelise “teflonmehena” tuli García aga eksiilist tagasi ja sai uuesti presidendiks. Rahva mälu on ka Peruus lühike ning mõistet “poliitiline laip” küll keegi ei tunne. Pigem öeldakse, et pobrecito, vaesekene, tegelikult ju hinges hea inimene.

Nüüd sipleb García-vaeseke juba aasta aega süüdistuste käes, mille kohaselt tegeles tema teise presidendiaja administratsioon presidendi armuandmisdekreetide massilise müümisega rikastele süüdimõistetutele. Taks oli 5000 dollarit per aasta, mis veel istuda on jäänud, ning nii tahtjaid kui saajaid leidus igal aastal mitusada. Tõe selgitamisega tegeleb praegu, hehee, “Megakomisjon”. García suur vats ja kolm lõuga aga veel ei vabise, eks siis, kui Suur Tõde ükskord selguma hakkab, jõuab jälle putket teha.

Aga see pole veel kõik. Mul oli õnn olla Peruus ka seitse aastat tagasi, kui toimusid üle-eelmised presidendivalimised, kus vastamisi olid tolleaegne president Alejandro Toledo ja praegune president Ollanta Humala, kes sai hiljem võimule vasakpoolsete lubadustega, aga parempoolse poliitikaga. Tol ajal lubas ta valituks saades esimese dekreedina eelmise presidendi Toledo seina äärde panna ning rahvas teadis rääkida, et valimispäeval oli Toledo lennukil igal juhul käsipidur maas ja mootorid soojad. Tookord aga aitas see vastasseis võidule hoopis sellesama teflonmehe García.

Nüüd aga sebis vana Toledo tagantjärele oma ämma – jah, ämma – nimele järsku mitu tohutu suurt kinnistut ja avas Costa Rica pangas “tühja koha pealt” mitmekümne miljoni dollari suuruse pangaarve. Miskipärast nii oskamatult, et jäi kohe vahele. Seda uurib samuti juba viimased pool aastat järjekordne tõekomisjon. Ämm muide on liiga haige, et kohtusse tunnistama tulla.

Väiksematest tegelastest ei tasu rääkidagi. Loreto maavanemat (see maakond on üheksa korda suurem kui Eesti) Yván Vásquezi tahetakse 19 aastaks vangi panna. Prokuratuur nõuab senjoorilt rahvale tagasi 75 miljonit dollarit. President Humala toetus aga on kukkunud 60 protsendilt 26 peale.

Lõpetuseks tagasi alguseteema juurde põigates aga meenub üks vanemalt põlvkonnalt kuuldud ütlemine: Eesti esimene narkomuul oli ka üks tuntud poliitik, kes vedas kaheksakümnendatel aastatel Venezuelast ja Nicaraguast Nõukogude Liitu suuri koguseid kokaiini silmaalustes kottides. Jah, nali naljaks, tegelikult on mul ikkagi nendest tüdrukutest ääretult kahju ja ma loodan, et vangi satuvad siiski tegelikud süüdlased – need, kes lihtsameelseid ära kasutades ja vahendeid valimata rikastuvad.