Varatule talupojale käib kahjuks ka kõige tagasihoidlikum majake või korter isegi kõige armetumas linnaosas kusagil mäeküljel üle jõu. Aga nupukad on leiutanud viisi, mis lubab maainimestel siiski järjest ja järjest linnadesse tulla.

Selleks tuleb valida välja sobiv ilma ehitisteta maatükk linna servas. See võib olla kas riigi- või eraomandis ning viimase puhul tuleb kasuks ka see, kui omandiga ei ole juriidiliselt kõik päris korras. Ning siis ühel ilusal ööl imbub pimeduse varjus maatükile paarsada inimest, kes samal ööl jõuavad ka kaasa­toodud materjalidest algelised kuurid püsti lüüa – laudadest ja õlgmattidest seinad ning laineplekist katus. Järgmisel päeval avastab maaomanik kutsumata külalised ning tuleb koos politseinikega neid ära ajama, kuid kuna sissetungijate mass on piisavalt suur, ei ole see niisama lihtne. Järgneb kas päevi või nädalaid kestev tõrvikute ja loosungitega protestiaktsioon, misjärel riigivõim ja politsei väsib ning lihtsalt ära läheb. Ja ongi uus elamurajoon sündinud.

Loomulikult koordineerivad seda kõike rühmitused, kes võtavad inimestelt paarsada dollarit okupeerimisoperatsiooni enese eest (milles needsamad inimesed peavad politseiga kurikate ja tõrvikutega võitlema) ning teise paarsada kohaletoodava ehitusmaterjali eest, millest igaüks oma majamulaaži saab püsti lüüa – ikka piisavalt suurte vahedega, et hilisematele nii-öelda üksiktulijatele nüüd juba raha eest krunt müüa. Hinge tuleb sees hoida kõigi vahenditega, mis uutele linnakodanikele antud.

Tegijamatel koordinaatoritel on ka organites oma karvane käpp sees, nii et tegelikult teevad ka kiivrites märulimiilitsad ainult teatrit, mille lõpplahendus maaomaniku meelehärmiks on juba ette teada.

Tihti saavad need linnakesed paremate mõtete puudumisel nimeks kuupäeva, mil skvottimine algas – 10. oktoober, 15. juuni. Limas asub Cieneguia linnaosa, mille sissesõidu juurde paigutatud hiigelsuurte tähtedega kirjutatud silt “Ciudad Ecologico” – “Ökoloogiline Linn”.

Ökoloogiline on ta selles mõttes, et ühe kõrge kalda pealt lubavad linnaosa uued võimud kallurautodel ehitusprahti alla orgu veeretada ning teiselt poolt hammustatakse mäe küljest koormatäite kaupa liiva peale, millega täidetult kallurid linna poole tagasi veerevad, et toita Lima järjest paisuvat ehitus- ja kinnisvarabuumi.

Ühel hetkel on mõnel kuberneril või linnapeal hääli vaja ning ta jagab selleks ajaks juba suureks ja püsivaks rajooniks kasvanud linnaosas elanikele välja pabereid maa omandiõiguse kohta. Ning veab sisse elektriliinid ja tänavavalgustuse. See omakorda loomulikult ainult soodustab sellist maade hõivamist, kuna on teada, et mingi aja pärast tulevad suure tõenäosusega ka paberid järele.

Ilma maata rahva sellist käitumist võib ilmselt vaadelda ka kaugemat ajaloolist konteksti silmas pidades – on ju maa üks põhilisi väärtusi, mida põlisrahvalt sajandite jooksul on kas jupiti või kõik korraga lihtsalt käest võetud. Ühtlasi on neid ebainimlike töötingimustega sisuliselt orjastatud või kodust lahkuma sunnitud. See ei ole mingi sirgeseljaline ja särasilmne maamees, kes enam ei viitsi rasket talutööd teha ning tuleb linna kergemat elu ning tulede sära nautima. Ei, ta tuleb oma väikeselt põllulapilt, mis rajatud kusagile mäeküljele, mahajäätud inkade põlluterrassile; paika, mille juurde pääseb mööda kitsast rada ainult jalgsi. Ja kes on see kohtunik, kes ütleb, et ta peab seal oma eesliga tõtt vaadates õnnelik olema, kui see ka esmapilgul väga romantiline ja rahulik näib. Aga paraku ei jaga keegi ka linnas haridust ja õnne kulbiga laiali.