Kui päris aus olla, siis olin ma üsna skeptiline – kas nad ikka räägivad eesti keelt, kas ikka on eestlased? Seal taigas, seal stepis, seal Siberis, seal tuhandete kilomeetrite taga. Kus karud möirgavad küla­uulitsail ning kihulased ja puugid aina tormavad su peale. Või nagu ütlesid vanad eestlased – väljas paugub pakane, meeleolu kakane. Et hea küll, ehk on mõned paraadeestlased, need, kes rahvarõiva ülle tõmbavad ning laulavad siis aiaäärset ja tantsivad kaerajaani.

Reisi lõpuks sain selgust.

Nii, meie buss pöörab kruusateele, kas algab rasputitsa? Teetus? On kuivavõitu kevad, esialgu pressib läbi.