Kanada ei ole enam ninnu-nännu-maa
Kui ma läinud hilissügisel peretuttavalt Kanada identiteedi kohta uurisin, sain kuulda alaväärsuskompleksist laetud hala selle kohta, et Kanada on USAga võrreldes mõttetu rahuvalveriik, mida keegi rahvusvaheliselt tõsiselt ei võta. Nüüd vahest võivad end ameeriklastega võrdlevad kanadalased rahulikumalt hingata: konservatiivide valitsusjuht Harper on Iisraeli käitumist toetades olnud isegi innukam, kui tavaliselt on USA. Harper on toonud Kanada välispoliitikasse mõttemalli, mille kohaselt kaaluvad sõjalised operatsioonid üles diplomaatilised püüdlused.
Tõepoolest kasvatab Kanada mitmemiljardi-dollari-muskleid, et "teha tasa 13 aastat kestnud liberaalse valitsuse ignorantsi". Raha läheb lennukite, laevade, helikopterite ja veoautode soetamiseks. Tähelepanelik inimõiguslase silm märkab, et liberaalse valitsusega võrreldes ei räägi Kanada valitsus enam vajadusest pöörata tähelepanu USA sõjavangilaagrites toimuvale. Kogu inimõiguste jutt on riigiametnike memodest pehmelt välja toimetatud, enne kui see ministri jutupunktideks vormistub.
Jah, Kanada toetab hiljutises Liibanoni-kriisis üheselt Iisraeli. Siiamaani ehk siis liberaalse ninnu-nännu-valitsemisperioodi jooksul ei ole Kanada kumbagi osapoolt toetanud, on püütud leida tasakaal vaenupooltele prääniku ja piitsa jagamisel.
Paljud araabia päritolu kanadalased peavad Hezbollah' tegevust rängaks eksimuseks rahvusvahelise õiguse vastu, kuid samuti peavad nad Iisraeli käitumist totaalselt ebaproportsionaalseks: kahe Iisraeli sõduri kinnipidamisele Hezbollah' poolt vastas Iisrael üle kolmesaja inimese tapmisega. Nii traagiliste sündmuste taustal märkis Kanada konservatiivne peaminister Stephen Harper vaid seda, et Iisraelil on õigus kaitsta oma julgeolekut ja et nende vastulöök oli mõõdukas.
Selles "mõõdukas" vastulöögis kaotas elu ka kaheksa Kanada kodanikku, nende hulgas neli lapsukest. See "mõõdukas" vastulöök algatas suurima evakueerimiskava, millega Kanada püüab Liibanonist välja tuua 37 000 oma kodanikku, kes on saatkonna juures registreerunud. Ühelgi teisel riigil ei ole Liibanonis nii palju kodanikke. Pole siis imestada, et Parliament Hillil protesteerivad inimesed loosungitega "laste tapmine ei ole mõõdukas vastulöök", "okupatsioon ei ole Kanada väärtus!", "peatage Kanada kodanike tapmine" jne.
Kanadas on enneolematult suur liibanoni kogukond ja Liibanoniski elab arvestuslikult 50 000 Kanada kodanikku (mõniteist tuhat elab alaliselt Liibanonis ega taotle tagasipöördumist)! Vastastikune seotus vääriks rohkemat kui Iisraeli pea paitamist. Nii ongi araabia päritolu Kanada kodanikud, kes valisid talvistel ennetähtaegsetel valimistel konservatiive, väga vihased. Arvestuslikult on araabia päritolu valijate hääl kaalukeeleks kaheteistkümnes valimisringkonnas, kus konservatiivid praegu võimul on. Kas nad suudavad oma kohad säilitada ka eelolevate valimiste järel?
Lubamatult hiljaks on jäänud Kanada evakueerimisoperatsioon Liibanonist - alles nädal pärast Liibanoni pommitamist alustasid konservatiivid Kanada kodanike evakueerimisega. Ka on evakueerimine Liibanonist olnud äärmiselt kaootiline. Isegi välisministeeriumis, mis praegu on tühi - suur osa ametnikke on saadetud appi Beirutisse Kanada saatkonda - kardetakse, et toimunut hakatakse hiljem uurima ja leitakse miljoneid asjaajamisvigu. Tüüpilisim on segadus laevale pääsejate nimekirjadega: n äiteks helistat akse Liibanoni suvitama või külla sõitnud inimesele Kanada saatkonnast ja öeldakse: te olete nimekirjas, tulge sadamasse. Kui inimene koos perega, eluga riskides sadamasse jõuab, selgub, et tema nime ei ole nimekirjas.
Samas näitavad avaliku arvamuse uuringud, et konservatiivid tulevad sellest kaosest puhtalt välja. Pooled küsitletutest toetavad konservatiivide tegevust kriisi ajal. Konservatiivide liidri Stephen Harperi koduprovintsist Albertast pärit mõttemall "võta välismaale minnes relv kaasa" leiab üha enam toetajaid.
