Tsiviilisikute surmad ei ole Afganistanis mitte midagi uut. Möödunud aastal sai Afganistanis relvastatud konfliktides surma 2412 tsiviilisikut, neist 596 valitsuspoolsete süül. Nagu oleks sõjaliste manöövrite tsoonis elamisest veel vähe, tabas afgaane läinud nädalal loodusõnnetus.

Kabulist sadakond kilomeetrit põhja suunas asuva Salangi tunneli lähimat ümbrust tabas vähemalt 36 laviini, neist kolm katastroofiliste tagajärgedega. Ligi neljakilomeetrisel teelõigul kaotas oma elu 172 inimest, jäädes lõksu tunnelisse, või siis pühkis laviin nad koos autodega järskudest nõlvadest alla. Kardetavasti lisandub hukkunuid veelgi – satelliidipilt kinnitab, et ligi 10 liiklusvahendit on peidus paksu lume all.

Kuna 2,6 kilomeetri pikkune tunnel on sisuliselt ainuke ühendus Põhja- ja Lõuna-Afganistani vahel, asusid võimud otsekohe tegutsema. Salangil töötasid sajad politseinikud, sõjaväelased, kohalikud vabatahtlikud ning demineerimistöödel kasutatavad koerad. Ühiste jõupingutustega sai ligi 3000 inimest päästetud; viimased 18 inimest päästeti kolm päeva pärast loodusõnnetust. 

Olen Salangi tunnelit korduvalt läbinud. Selle tunneliga on nagu hambaarstiga – keegi ei taha külastada, aga on hädavajalik. Omal ajal oli Salang inseneritöö ime: valmis tunnel Nõukogude Liidu abiga 1964. aastal ja oli kuni aastani 1973 maailma kõrgeim tunnel. Vaatamata 2004. aastal toimunud renoveerimisele, meenutab tunnel endiselt torujat koobast. Laes helkivad lambikesed annavad umbes sama palju valgust nagu jaaniussid. Tihti liiklusvool peatub ning tuleb asuda minuteid loendama – kui kaks tundi saab täis, muutub olukord süsinikugaaside tõttu ohtlikuks. 

Kitsas tunnel on surmalõks – kõige karmim oli 1982. aastal toimunud õnnetus, kui surma sai 64 nõukogude sõdurit ja 112 afgaani. Ka äsjane õnnetus on kohutav, aga mitte üllatav. Kui läänes on ehitatud järskudele mäeseintele maantee kaitseks lumetõkked, laviine jälgitakse ja õhatakse, siis Afganistanis on ettevaatusabinõud samahästi kui olematud.

Alles detsembris kurtsid afgaanid, et lund on vähe – lumesadudest sõltub suuresti järgmise aasta saak. Veebruaris aga hakkasid saabuma uudised, et lund on liiga palju. Meenub eelmise aasta ringreis Balkhi provintsis: lumesulavett oli rikkalikult, põldudel käis maikuus saagikoristus. Samas piirkonnas nägin aga üleujutuste tagajärjel hävinenud põlde ja uputatud maju. 

Kas afgaan on üldse kunagi rahul – olgu loodusjõudude või juhtumisstiiliga? Viimastel kuudel on tsiteeritud BBC eestvõttel tehtud uuringut: 70% afgaanidest on rahul sellega, kuhu suunas nende riik liigub. Samas väidab Asia Foundationi viimane üleriigiline uuring: vaid 42% afgaanidest usub, et nende riik liigub õiges suunas. Afgaanid ise statistikasse ei usu. Nemad usuvad, et nende saatus ei ole mitte ­NATO ega keskvalitsuse, vaid Allahi kätes.