Karneval alates 18. sajandist
Väidetavalt on New Orleansi igakevadine Mardi Gras maailma suurim tasuta tänavapidu. Kindlasti on see kokku üle kahe nädala kestev superkarneval tõeline kultuurišokk ja -pärl igale külastajale sõltumata sellest, millisest maakera punktist ta Louisianasse on jõudnud.
Kuigi New Orleansi tabas aastal 2005 laastav orkaan Katrina, hävitades ja ujutades üle mitmeid linnaosi, viies “Big Easy” majanduse langusesse ning sundides linnast emigreeruma kolmandiku populatsioonist.Paljud suurkorporatsioonid otsustasid languses oleva USA majanduse taustal ja hävitava Katrina tõttu linnas tootmist mitte taastada – selle tunnusmärke võib leida kesklinnas tühjalt seisvate hoonete, hüljatud büroode, väljasurnud hotellide ning meelelahutuskeskuste kujul. Kuid tulvavesi ei suutnud siiski hävitada Mardi Gras’ sajandite pikkust traditsiooni ning vaimu.
Uutes oludes said nõudepesijatest kokad ja kokkadest ettevõtjad ning nii on aastal 2012 New Orleans taas kord USA turismikaardil kui parimate restoranide ja kohvikutega sihtpunkt. Džässrütmid kõlavad edasi, tuues ellujääjatele lootust ja rõõmu.
Eestlane leiab New Orleansis arhitektuuriliselt palju tuttavlikku.
Prantsuse kvartal on arhitektuuripärl, mis on täielikult puutumata moderniseerimise tuhinast. Siiani leiab tänavatel hubisemas kuulsaid gaasilaternaid, sellal kui vanad puitpits- ja raudpitskaunistustega värvikad majad hingavad omas ajatus rütmis, pakkudes varjupaika hubastele restoranidele, kohvikutele, pubidele, galeriidele ning turismipoekestele.
Bourboni tänav Prantsuse kvartalis väärib täielikult oma nime, sest Mardi Gras’ ajal on tänav üle ujutatud pidutsevast rahvamassist, kelle dollaritest on valjult huvitatud iga pubi-klubi ja bordell. Bourboni tänav on vanalinna peamine tuiksoon, mõjudes siiski kommertslikult.
Kuid muretsemiseks pole põhjust, sest ehedaid džässikohvikuid ja -klubisid leiab džässifriik hoopis, kui kulgeb Decaturi tänavat mööda Prantsuse kvartalist välja Frenchmeni tänavale, kus avaneb mustlaslik kvaliteetmuusikaga võlumaailm. Ja sealt edasi algab Jõeäärne (Bywater) elamupiirkond, mis on kui segu Tartu Karlovast ning Supilinnast – iga boheemlase värviküllane pelgupaik.
Kindlasti tasub suunduda jalutuskäigule laohoonete alale, kus vanad tootmishooned on muudetud muuseumideks ja moodsa kunsti pesadeks.
Endale tasuks kohustuslikuks teha ka aedlinna (Garden City) külastamine, sest seal saab aimu lõunaosariikide omaaegsest rikkusest. Iga maja on kui suur häärber, rohkete sammaste ning ornamentikaga.
Sealsamas kulgeb ka Magazine’i tänav oma kohvikute ja butiigikestega.
Linnas ringi liikumiseks sobivad suurepäraselt vanad traditsioonilised punased trammid (street-cars) ning toimiv bussivõrgustik. Transport on soodne, päevapilet vaid 3 dollarit (2,3 eurot), ning see lubab ka praamisõitu üle Mississippi jõe.
Mardi Gras’ ajaks on kogu linn ehtes. See on kui varakevadine jõulumuinasjutt. Ja ehitud pole ainult linn, vaid ka inimesed linnas.
Mardi Gras on aeg, kus igaüks võib olla nii värvikirev, kui vähegi soovib.
Enda ehtimiseks pakub kohustusliku võimaluse iga karnevalirongkäik, millest visatakse pealtvaatajate sekka rohkelt nodi alates värvilistest pärlikeedest narrimütside ja mänguasjadeni välja.
Esialgu tundub see tohutu raiskamisena, plastdekadentsina, sest palju sellest kraamist jääb paraku tänavatele vedelema ning leiab lõpuks tee prügikasti. Siiski ei tasuks lasta ennast sellest heidutada ning keskenduda tuleks pigem rongkäikudes marssivatele brass-bändidele. Oh, yeah! – ja see on juba hea!
Mardi Gras on kindlasti maraton, mitte sprint. Energiat tasuks säästa, sest paraade jätkub igasse päeva, igas teemas, igale maitsele, need kulgevad kilomeetrite pikkuselt üle linna. Iga rongkäik on pühendatud iidsetele jumalustele, või siis kannab ta satiirilist-poliitilist sõnumit.
Pidu jätkub pärast rongkäike vanalinna tänavatel, klubides ja pubides. Mardi Gras’ puhul on märkimisväärne asjaolu, et rongkäigud on hoitud muidu nii kommertslikus-kapitalistlikus USAs reklaamivabad, korporatsioonide promomine pole lubatud.
New Orleans on kahtlemata teinud pidutsemise lihtsaks, olles üks väheseid linnu USAs, kus alkoholi tarvitamine tänavatel on lubatud. Ole valmis, et baarides küsitakse, kas jook on tarbimiseks seal või kaasvõtmiseks (take-away).
Mardi Gras on New Orleansi südametukse, mis on pidanud vastu sajandeid, elanud üle laastavaid torme ning poliitilisi tuuli. Ja kuidas olekski võimalik murda sõbralikkust ja naeratusi ning tänavamuusikuid, kelle trummirütmid ja saksofonihelid kannavad seda melu järgnevatesse aastatesse.
