Karnevali tegelik peremees
Küsimus number üks: “Kust te tulete?” Küsimus number kaks: “Kas te jääte siia ka karnevaliks?” Karnevalist ei saa kohalikud üle ega ümber ning selle sünnimaaks peetakse just Trinidad & Tobagot, kus 18. sajandi lõpul pidasid kesk- ja kõrgklassi kodanikud mitu kuud vältavaid festivale. Nende käigus naeruvääristati orjasid ja alamklassi, portreteerides neid kostüümide kaudu rumalate ja tsiviliseerimatutena. Tänapäeval kestab karnevali “ametlik osa” küll ainult kaks päeva, ent aasta tippürituse saabumine hakkab endast märku andma juba mitu kuud enne selle toimumist. Jouvert-presentatsioonid, millest ka meil õnnestus üht külastada, on spetsiaalsed üritused, kus kohalikud kaunitarid esitlevad end eri ainetega (šokolaad, õli, värv jne) kokku määrides kostüüme, mida üks või teine rühm karnevalil kannab. Karneval toidab väga suurt osa ühiskonnast – alkoholitööstus, spordiklubid, restoranid-majutusasutused jne. Ning ei rohkem ega vähem kui 9 kuud pärast karnevali toimumist sünnib Trinidad & Tobagol väga suur osa selle aastakäigu tulevastest riigi toitjatest.
Aga me lahkusime riigist enne karnevali. Õigupoolest ei teadnud me üleüldse, et see kohalikus identiteedis nii suurt rolli mängib.
T&T (Trinidad & Tobago üldlevinud lühend) kujul on tegemist Kariibi meres asuva kahest saarest koosneva riigiga, mille peamine ekspordiartikkel on nafta ja naftakemikaalid. Saartest väiksem, Tobago, on kolm korda pisem kui Hiiumaa ning suurem, Trinidad, Saaremaa mõõtu. Nii nagu Hiiumaal (v.a jaanipäeval, mil tallinlased saare hõivavad), jäetakse ka Tobagol oma auto- ja koduuksed lukustamata.
Saart armastatakse selle piltilusate randade tõttu ja seda külastavad naabersaare elanikud peamiselt aastavahetusel ja soovides oma mõtetega üksi olla. Peale rannas kükitamise seal huvitavat tegevust aga ei leia, vähemasti noored.
Trinidadil, mille pealinna Port of Spaini saab Tobagolt kas lennukiga (20 minutit) või laevaga (2,5 tundi), muutus olukord aga märksa põnevamaks.
Esimene õhtu riigi pealinnas viis meid Frankiese-nimelisse baari, mille superluks ja alati naeratav teenindus oli võrreldav ehk Amservi teenindusega Eestis. Seal muutusid meie väljavaated kohaliku eluga tutvust teha 180 kraadi. Põhjuseks linnas-kõiki-olulisi-tegijaid-tundev baariomanik, kellest sai meie saadik kogu järgmiseks nädalaks. Rahvastik on saarel kirju, meie uues seltskonnas oli nii valgeid, indialasi kui mustanahalisi. Rahva segunemisele aitab kaasa viisavabadus teiste Kariibi mere saartega (eri riikide endised kolooniad) ning Venezuelast saabuvad immigrandid. Kellelegi ei saa emigreerumist muidugi pahaks panna, sest T&T haridustaset peetakse Kariibi mere regiooni parimaks, inimesed on naeratavad ning ega ilmalgi viga ole. Eestlase jaoks on harjumatu, kui öine temperatuur ulatub 25–28 kraadini (veebruaris oli päevane temperatuur kuni 35 kraadi). Ent kui vabaõhupeo käigus pritsitakse külastajad öö jooksul lugematuid kordi pealaest jalatallani voolikutest märjaks, siis see paneb peale mõnusa temperatuuri mõtlema ka sellele, et pidutsemisel on maailma eri paigus väga erinevad dimensioonid.
Port of Spainis võetakse pidusid vägevalt ette, need kostavad kaugele ning nendest osatakse rõõmu tunda. Kui esmaspäevast kolmapäevani võib nautida steelpan’i (T&Tst pärit naftavaadist valmistatud löökpill) bändide harjutamist või ühes sadadest lõbustusasutustes sõpradega hästi aega veeta, siis neljapäev-pühapäev “nii rahulikult” ei möödu.
Staadionikontserdid, mutant-diskod ööklubides, merel seilavatel jahtidel toimuvad pralled jne – kohalikud noored on nõus maksma sada eurot ja rohkem kohalike soca-artistide kuulamise eest. Soca on T&T rütmiline muusikastiil, mille nimetus tuleneb sõnadest soul ja calypso.
Kõikidele nendele üritustele on tarvis autoga sõita ning sealt hommikutundidel ka koju või linna naasta. Joobes autorooli istumine on levinud ning seda vaatamata ülisuurtele trahvidele (valesti parkimise eest tuleb näiteks tasuda kuni 700 eurot).
Kohalikel puudub politsei vastu igasugune austus ning tundus, et eeskirju rikutakse pigem protestist selle institutsiooni vastu. Nii räägiti lugusid, kus korrakaitsjad käivad viie kuni kümne kaupa linna peal ringi, pulli peenisest (sic!) valmistatud nuiad käes, ning tümitavad vähegi valesti käituvaid noori. Peale politsei on kohalikel hirm aga ka teiste kohalike ees. Meil ei soovitatud külastada teatud linnaosasid (nagu tegelikult ka kõikjal mujal maailmas) ega läbida pimedas linna suurimat parki Queen’s Park Savannah*. Pole siis imestada, et Tobagol räägitakse hirmulugusid naabersaare kohta ning Trinidadis peljatakse kiviviske kaugusel asuvat Venezuelat. Räägiti, et ka Atlandi ookeanis leidub aktiivseid piraate, kes himustavad peale kõige muu Trinidadilt Venezuela rannikule seilajate paate ja paadimootoreid, jättes reisijad heal juhul koos päästevestidega vette hulpima. Saare ühes peenemas hotellis kõneles inglise vanapaar meile turismigrupist, kellest karnevalil ligi pooled röövi ohvriks sattusid.
Loll saab kirikus ka peksa ning hirmul on suured silmad... Meid ei tabanud häda mitte üks teps, ent eks meid oli hoiatatud ning peamiselt kohalikega ringiliikumine aitas selliseid olukordi kindlasti vältida.
Gurmaanide jaoks pole T&T tingimata ligitõmbavaim sihtmärk laias maailmas. Saartel on levinud buffet-stiilis söögikohad, kus peamiseks roaks riis ja kana. Keele viis alla kohalik kalavalik, ent nende hinnad algasid ka kõige tagasihoidlikumates söögikohtades 10 eurost. Ameerikalik mugavus on jõudnud ka Trinidad & Tobagole – mis muu võiks selgitada KFC ja teiste kiirsöögikohtade massilist levikut (mitteametlikult on iga kolmas toitlustusasutus kiirsöögikoht). Küll aga julgen soovitada äärmiselt kõhtu täitvat bake & shark’i (hamburger, mis koosneb värskelt õlis küpsetatud saiast ja hailiha pihvist). Hästi maitsesid ka hapukurki meenutavad marineeritud ananassid, kuid pettumuse valmistas värskete puuviljade kehv saadavus, kesine maitse ning ülikõrge hind. Võib-olla oli asi hooajas.
Kui mul oleks tavaks käia kaugetes riikides kaks korda, läheksin kindlasti Trinidad & Tobagole siiski ka maailmakuulsa karnevali ajal.
Kohalike silmad olid sel teemal kõneldes lihtsalt niivõrd sädemeid täis.
*1,1 ruutkilomeetri suurune Queen’s Park Savannah on ümbritsetud asfaltteega, moodustades maailma suurima ringristmiku.
■Tobago lennuväljale (TAB) on võimalik pääseda Condoriga Frankfurdist. Piarco Internationali (POS) lennujaama saab sõita New Yorgi kaudu, kasutades viimase otsa läbimiseks Caribbean Airlinesi teenuseid.
■Eesti kodanikud võivad Trinidad & Tobagol viibida viisata kuni 30 päeva.
■Turistidel on Trinidadil peale karnevali võimalik tutvuda maailma suurim asfaldijärvega, külastada džungleid ja soid. Viimastes on võimalik kohata mitmesuguseid roomajaid ning sadu linnuliike. Meil õnnestus Carani soos oma looduslikus elupaigas kohata näiteks kaimanit.
 |
