Käsitsi kirjutamise kunsti hääbumist on hakatud märkama Euroopaski. Saksamaal korraldatakse selle puhul kirjatööde konkursse 5. klassi õpilaste seas, kusjuures sisu kõrval hinnatakse ka käekirja ilu. Läinud sajandi teisel poolel oli eesti koolide algklassides kirjatehnika oluline õppeaine, sulepea ja tindipott tähtsad koolitarbed. Ilus käekiri ja korralik puhas vihik ei tulnud kergesti, seda tuli õppida ja harjutada. Nüüd asendab smartfon paberit ja pastakat ning imestama paneb, kui nobedasti töötavad noored pöidlad SMS-sõnumit kirjutades.

Võimatu on ära tunda, millise inimesega tegu, kui ei näe tema käekirja, tähtede kallet ja ridade sirgust.

Kas sakslased üldse oskavad käsitsi kirjutada? Ametlik vastus on: enam mitte eriti. Algkooliõpilastest 70–80% ei valda enam käekirja ja pedagoogid on sellega leppinud, kuigi teavad hästi, et käsitsi kirjutamine arendab lastel motoorseid oskusi. Saksa koolides on kasutusel neli eri kirjamustrit, igaühe jaoks jätkub pedagooge, kes üht teisele eelistab ja ülejäänutest paremaks peab. Kas DDRi kirjatähtede muster üldse kõlbab? Või tuleks siin pääle suruda läänes kasutatavaid? Täiesti poliitiline otsus ju! Kas tasub üldse veel kätt kirjutamisega vaevata, kui näiteks Soomes ja Šveitsis on täielikult üle mindud arvutitele? Saksamaal eraldati 5 miljardit eurot koolide digitaliseerimiseks, hüüdlausegi välja mõeldud: „Ükskordüks ja ABC ainult läbi PC!“ Niisiis on siht käekirja väljasuretamine.

Kuigi arvuti on suurim raamatukogu, ei asenda see raamatut, ikka jääb mõni tahtma köidetud poognaid. Niisamuti ka kirjutamisega: arvutitekst on isikupäratu. Võimatu on ära tunda, millise inimesega tegu, kui ei näe tema käekirja, tähtede kallet ja ridade sirgust. Arieli jätkub kõigile ühtmoodi, täielik kommunism! Mis ametit hakkavad pidama töötuks jäänud grafoloogid, kelle järele näiteks kohtutes suur vajadus? Käekirja kadumisega on vajunud möödanikku ka meeleolukad postkaardid kaugetest paikadest, võõramaa postmarkidega. Küllap on varsti postmarkidelgi kellad...

Vähemalt ühel päeval aastas tohib avalikult taga nutta käekirjaoskust kui unustatud kunsti. Selle sentimentaalseks tähistamiseks tasuks midagi paberile panna. Nautida pliiatsit sõrmede vahel. Silitada head kirjapaberit. Kirjutada kellelegi kiri? Või luua KKAK, käsitsi kirjutada armastajate klubi? Kirjutage mulle!