Kirjaridade vahel on lugematud read
Artikli pealkiri, nagu hiljem isegi täheldasin, meenutab jälle Alliksaart. Muutsin kaks korda pealkirja, ent tulin tagasi vana juurde.
Ükspäev tegin siin Kreekas rasket füüsilist tööd ja olin järgmisel päeval täiesti jõuetu – harjumatuse asi. Istusin õlipuu all, märg kalts peas, ja jõin külma roosat veini koos kõva juustu, saia ja sibulaga nagu Robin Hood (naljakas on, et meil elab siin külas ka Väike John – suurt kasvu britt Norwichist – ja mu naise nimi juhtub olema Marion, mis oli ka Robini kaasa nimi). Samas, kui iga päev tööd teha, siis küllap harjub ära.
Tänavu pidi olema ideaalne, suurepärane oliiviaasta – erinevalt eelmisest. Istusime, mäletan, juuni lõpus meestega tavernis ja rääkisime sügisest. Sellest, kuidas talvel tuleb lakkamatult mägedel ja saludes oliive korjata, pakendada ja radu mööda alla tassida, mõnikord mitu kilomeetrit. Kuid metsatulekahju Samose edelarannikul pööras kõik pea peale, plaanid jooksid liiva. Viimati jõudis tuli siia saare otsa 2000, suuremat kahju tegi tuli 1996. Nüüd kestis kahi neli päeva ja põletas mägedest rannikuni tuhandeid hektareid. Samose lõunapoolne peamine turismiküla Kampos oli suitsu sees, kõik 1500 inimest evakueeriti. Umbes 400 inimest toodi meie külla Ormosesse nii äkitselt, et vaikse kaluriküla idüll sai kõvasti räsida: kala laenas Maria kõrvalrestoaranist, lammast helistati tapma, õlu lõppes kapist ja Manolis jooksis poodi kartulit ostma. Ning kohtigi polnud estiatorio’s niipalju, kui vaja läinuks.
Ei midagi erakordset, aga siinse levinud legendi kohaselt oli seekord süütajaks poeg, kes läks isaga rahaasjades tülli ning süütas lauda ja maja. Seda lugu räägivad paljud. Kõlab küll nagu antiiktragöödia, aga äkki polegi luule.
Enamik Kampose ja Ormose mehi sõitsid autokastis mägedesse kustutama, nägin neid minemas – nagu üks mees sõltumata sotsiaalsest staatusest.
Nikos, kes peab restorani Nick the Greek, istus, pea kätel, ja kui püsti tõusis, siis taarus. Öö läbi ta kustutas ja kustutas, paksu suitsu sees. Kell viis hommikul jõi vihaga pool pudelit tsipouro’t ja jäi magama. Vihaga. Sest ühed istutavad ja teised põletavad. Hommikul ta tõdes, et ei saagi aru, kas pea valutab puskarist või suitsust; vist ikka suitsust – sest omaenda jook ei pane pead nii hullult valutama. Ettevaatlikult küsisime Nickilt, kas midagi hommikusöögiks on, ta saatis meid kööki ise valmistama. Hind oli pooleks.
Mis võiks olla artikli mõte? – kui keegi taipab küsida. Ehk on eestlastes ja kreeklastes pisut ühiseid jooni, sest seekordne mayday kutsung tõi kõik mehed tänavatele ja mägedesse. Nii nagu 24 aastat tagasi Savisaar vanas Tallinnaski (üks hea tegu väärib vähemalt klaasist Savisaart!). Inimesed siiski erinevad, usk – ortodoks – viitab olemusele päris hästi. Selle asemel, et joosta pärast kõikelaastavat tulekahjut kindlustusbüroosse, läheb kodanik siin kõigepealt kirikusse ja siis kõrtsi. Või vastupidi. Tal küllap on ka endal kodus piibel ühes Iiobi raamatuga olemas, aga musta “tordikarbiga” mehe suust kõlab tekst märksa mõjusamalt. Kindlustus on siin sagedaste tulekahjude tõttu nii kallis, et seda ei jaksa kõik inimesed endale lubadagi.
Lõpetuseks peaks vist ütlema seda, et me ei ole (mina ja abikaasa) kunagi niipalju nutnud ja naernud kui siin. Elu on niivõrd polaarne ja emotsioonidest pungil. Ühel hetkel uimastavalt ühesugune ja liikumatu, teisel päeval katastrofaalne. Aga inimesed Samosel on muutumatu kvaliteet, seda tasub teada! Kui sa armastad kohta, kus sa elad, siis sa korjad üles ka võõra jäätisepaberi maast, nii nagu seda teeb vana hea Riho Baumann Tallinna tänavail.
