Lõunapoolsed ameeriklased kasvatavad ja töötlevad ning saadavad teele, keskmised peavad vaheladusid ja depoosid ning korraldavad logistikat, põhjapoolsed tegelevad ladustamise, jaemüügi ja kõige tähtsamaga — tarbmisega. Ilma selleta poleks Kokaiinitee tekkinud. Nii mustvalge see kõik muidugi pole, aga üldjoontes siiski.

Aeg-ajalt Kokaiinitee harud muutuvad. Üks sureb välja ja selle vilka liikluse võtab üle teine rada. Selle tingivad võimude vahelesegamine ja ka tehnika areng. Praegu minevat kõige suuremad lastid, mitukümmend tonni korraga, korralikel allveelaevadel mööda Vaikset ookeani lõunast põhja poole. Veel hiljuti olid tegijaiks mööda Kariibe seilanud ja põlve otsas tehtud allveelaevad,mis hulpisid üsna veepinna all.

Vaatamata kõigele on viimased paar-kolm aastakümmet Kokaiinitee üks haru kulgenud läbi Yucatani poolsaare ja selle rannikuvete. Seda mitmel põhjusel. Üks olulisemaid on see, et lennuk või laevuke, mis asuks teele Kolumbiast ja suunduks otse Florida või mõne muu USA osariigi lähistele, tõmbaks endale liiga suure tähelepanu. Seepärast hakitakse tee mitmeks jupiks. Liiklus USA, Mehhiko ja Kariibi mere saarte vahel on nii tihe, et seal on terade sõkaldest eraldamine juba märksa keerulisem. Võimude poolt võetakse maha ainult umbes viiendik transiidist. Teine põhjus, miks valget pulbrit läbi Yucatani liigutatakse, on see, et ohutuks transiidiks märksa rohkem sobiv Bahama saarestik saab võimudelt liiga palju tähelepanu. Siis tasub kaaluda, kas mitte toimetada last läbi Yucatani poolsaare lagedate vete.

Ühel talvisel varahommikul ootan Holboxi saare rannal paati, mis mind haipüügile viiks. Oleme rannaäärse palapita (palmilehtedest varikatus, mis kaitseb päiksese eest) all kahekesi, mina ja vahendaja, kes mind paadi peale sokutab. Ootame haipüüdjaid, kes peaks kohe saabuma.

Päike pole veel tõusnud ja ainus valgus on tähevalgus. Lääne poolt läheneb paat ja hakkab paar miili kaldast eemal ringe tegema.

Sõidutulesid paat ei kasuta, aga ringe tehes valgustatakse veepinda.

“Cocaina,” ütleb mu kaaslane, ilma pilkugi paadi poole pööramata.

Rannale saabub haipüügimeeskond. Merele mineku asemel istutakse maha juttu vestma. Kui ringe tegev paat merelt kaob, lõpeb meestel jutt ja me asume teele. Arvan, et kui oleksin osanud hispaania keelt ja meestelt küsinud, et kas ootasime rannal, et oma “valget delfiini” või “kandilist grouperit” püüdev paatkond lahkuks, poleks nad mu küsimusest väljagi teinud. Või äärmisel juhul oleks öelnud, et nad ei näinud mingit paati!

Puudrivedajad ei tee nalja. Nad ei ole araablastest oopiumikasvatajad, kes sind põlluveerel tee ja praetud ubadega vastu võtavad ja tagatipuks ka oma farmi pildistada lubavad.

Kõigest hoolimata võtan ette väikese ekskursiooni Yucatani rannikul, et näha, mis toimub kaugetel mahajäetud randadel ja milline on üldine meeleolu. Et kas kogenematu silm märkab midagi. Plaanin uurida Yucatani põhjakallast idas olevast Catoche neemest kuni läänes asuva Celestunini.

Catoche neemel asub kaluriküla ja majakas. Kalurid ei ela siin pidevalt, vaid pigem on see nende kalastuslaager. Rand on küll täis osmikuid nagu mõnes maismaakülas ja alati, kui orkaanide aeg välja arvata, on siin vähemalt paarkümmend meest. Käime paadiga ära päris kaugel idas, nii et läände jäävat Catoche majakat pole enam ammu näha. Ei kohta me ühtki sõjalaeva ega tule meid ka keegi uudistama, kui taas rannale läheneme. Neemest veidi lääne poole on kanal, mis viib merest Yalahau laguuni. Laguun on madal ja selle kaldaid ääristab mangroovisoo. Paaritonnise lastiga kaluripaat pääseks hõlpsalt avamerelt läbi kanali laguuni ja sealt edasi soostunud džunglisse.

Edasi läheb asi arvatavasti keerulisemaks, sest kanalite ja ojakeste süsteem, mis džunglist kaugele sisemaale ja lõpuks Cancuni välja viib, võib kohati üldse kuiv olla. See on laevatatav vaid märjal aastaajal.

Liigume Catoche neemest läände. Maabume veel mitmes paigas. Rand on igal pool liivane ja kümmekond sammu sisemaa poole algab taas mangroovisoo või džungel. Siis tuleb veel üks merest laguuni viiv kanal ja algab Holboxi saar oma kalurilinnakese, hotellide ja saginaga. Sel rannal olingi silmanud koidueelset ringe tegevat paati.

Holboxil on politsei, palju kaameratega turiste ja ülearuseid silmi, seega lasti maaletoomiseks pole ta vist parim paik. Aga uuringud ütlevad, et just sagin ja palju rahvast vedajaile meeldivatki.

Inimtühjadel randadel olla lihtsam vahele jääda.

Minnes taas maismaale, saab käidud Yalahau allikal ja selle vaatetornis. Siia pääseb vaid meritsi või siis mõne maia indiaanlase juhatusel läbi džungli ja savanni. Aga see viimane võimalus on vähetõenäoline. Kaldaid palistav mangroov on läbipääsmatu ja kui sinna sisse kanal raiuda, siis paistaks see silma. Või äkki saab seda teha nii, et ta jääb märkamatuks? Allika kõrval asuvast vaatetornist avaneb tore vaade. Sealt on näha, et kaldaäärne mangroovivöö on üsna kitsas ja muutub üsna pea üksikute palmidega savanniks. Selle kohal liuglevad kotkad ja pisemad linnud. Tornist vaadates ei paista, et seal oleks ühtki teerada või merre suubuvat oja.

Edasi läheb retk mööda kuiva maad. Asun teele Chiquila kalurikülast ja eesmärk on minna sellest umbes 30 kilomeetrit läände jäävasse El Cuyo linnakesse. Selleks tuleb sõita sisemaale, sest otseteed läbi savanni ja üle ranniku sinna ei kulge.

Sisemaal, veidi enne Colonia Yucatani nimelist linnakest nägin esimest tõsiseltvõetavat kontrollposti. Suur sõjaväeauto, mundris mehed, relvad õlal, ja liiklust piidlev ohvitser. Quintana Roo numbrimärgiga X Terra, gringo roolis, teda ei huvitanud ja ta viipas, et sõidaksin kohe edasi. Paljud kohalikud otsitakse aga läbi. Äkki seepärast üks mu mehhiklasest sõber üritaski mulle enne sõitu auku pähe rääkida, et läheksime minu võetud rendiautoga kaugele Chiapasesse, Guatemala piiri äärde zapatiste vaatama? Ma ei saanud aru mis huvi oli tal mulle zapatiste näidata. Peale zapatistide on seal minu teada ka puudrivedu. Hondurasest, kolumbialaste suurimast vahelaost, liigub kraam Guatemalasse ja sealt džungli kaudu Mehhikosse. Nähes juba mitmendat korda, et kontrollpostidel puudub turistide vastu huvi, hakkas mul pilt selginema ja ma ütlesin sõbrale ära, et me temaga Chiapasesse ei sõida.

Tee viis nüüd otse mere äärde, El Cuyosse. Vahetult enne linna on kahel pool teetammi soolalaguunid. Mehhiklased aurutavad seal mereveest soola välja. Kraabivad selle kuhjadesse ja müüvad maha.

Kuigi soola aurutamine ja kokku kogumine pole ilmselt nii tulus kui Columbia puudriga tegelemine, olid soolakogujad rõõmsad ja lehvitasid neid pildistama peatunud võõramaalasele sõbralikult.

El Cuyo peatänav viis otse mere äärde. Rannas, kus tänav lõppes, asus sõjaväeosa. Mundris mees lasi pilgu üle, aga ei leidnud mind olevat tähelepanu väärilise. Sõjaväeosa õuel on treileri peal suur veeturbiiniga kiirkaater. Pealiskaudne pilk ütleb, et vees käib ta harva. Õige — mis liigub, see kulub! Siin presendi all jätkub teda kauemaks! Kui ta loksuks linnakese teises servas asuvas muulidega kaitstud kalasadamas, situks pelikanid kalli veesõiduki täis ning oleks oht, et mõni kalur oma paadininaga külge tonksates värvi kriimustab.

Takkajärele ei suuda enam meenutada, kas selle sõjaväeosa territooriumil oli radar või mitte.

El Cuyo kalasadamas käis hommikul tõsine töö. Paar-kolmkümmend paati olid oma kala randa toonud ja vastuvõtupunkti üle andnud. Nüüd oli saak roogitud ja see pakiti jääga segamini autodele ning sõidutati sisemaa linnadesse. Kas siin laaditi ainult kala või ka midagi muud?

Vaevalt et muud, sest kaameraga ringi tolknev ja pilte klõpsiv võõramaalane sai nii mõnegi viipe ja naeratuse. 2009. aasta juunis leidis Mehhiko merevägi Yucatani vetes seilavalt kaubalaevalt sügavkülmutatud haidesse pakitult ligi tonni kokaiini. Aga see ei olnud sinna pandud Yucatanil, vaid Costa Ricas.

Mehhiko maanteekaardid on üks omaette nähtus. Isegi päris värskeid ei või uskuda. Kaardile märgitud teed ei pruugi olemas ollagi, rääkimata sellest, kas ta on õige koha peal või õige suunaga. Mehhiko kaardid on soovitusliku iseloomuga. Paned kaardile marsruudi maha ja siis avad arvuti ning ajad Google Earthis jälge, et veenduda, kas su plaan on teostatav. Kaart näitas, et El Cuyost võib minna tee piki randa ja üle luidete Rio Lagartosesse, ja ennäe imet — Google kinnitas, et üks väike liivarada seal tõesti kulges. Ei läinud kaua aega, kui juba olingi jukade (tääkliiliate) ja kaktustega palistatud teel läbi tühjuse. Aeg-ajalt pööras kitsalt rajalt mõni tee mere poole. Paaril korral keerasin ära ja läksin vaatama, mis seal raja lõpus on, aga varsti tüdinesin. Ei käinud ühegi raja lõpus kokaiini laadimist, vaid nad lõppesid kõik inimtühjal rannal. Tõsi küll — autode jälgi oli igal rajal, liiklus siin toimus.

Aga millal? Vaatasin neid mereäärseid kohti ja mõtlesin, et kui äkki tuleks järgmisel korral parema varustusega. Võtaks kaasa reha, töökindad ja kasti prügikotte ning autoks võtaks nelikveoga pikapi.

Kõik rannas lõppevad teeotsad olid sisuliselt prügimäed.

Jätkasin sõitu lääne poole. Tee oli nii kitsas, et kaktused ja jukalehed kippusid auto külgi kraapima. See oli tore maastik. Tääkliiliad sirutusid kõrgele taevasse nagu telefonipostid, millel isolaatorid küljes.

Varsti kadus maapoolne džungel ja muutus savanniks, veel veidi maad, ja savann asendus soolalaguunidega. Maa laguuni ja mere vahel läks nii kitsaks, et üle mere poole jääva düüni kostis lainekohin.

Laguunid, mis nüüd mangroovipõõsaste vahelt välja tulid, olid roosad. Vesi oli neist peaaegu ära auranud, järele oli jäänud soolast paks sültjas ollus. Kevadel ja suvel olla siin õhk flamingodest paks. Küsisin ühelt kohalikult kalurilt, et kas roosade soolalaguunide ja sama värvi flamingode vahel on seos. Kuna kumbki teineteise keelt suurt ei osanud, siis ei saanud ma täit selgust. Aga mulle tundus, et mees ütles, et soolalaguunides elavat molluskid või satikad olla ka roosad ja nende söömisest tulevatki lindude sulgede kaunis värv. See värv jäi mulle veidi mõistatuseks, sest laguuniservale kokku kaabitud soolakuhilad olid lumivalged.

Teine mõistatus, mis jäi, oli see, et mis elukad sellist soolasust välja kannatavad. Aga elu siin oli, sest praegugi olid laguuniserval väiksed linnud, kes madalast soolasest süldist aeg-ajalt midagi nokka leidsid.

Nägin tohutute soolalaguunide ääres vaid ühte töölist. Kitsal liivateel sõitis minust mööda kamp kalamehi ja paar autoromu tuli ka vastu. Kogu tee vältel ei kohanud ma ühtki politseinikku ega sõjaväelast.

Kitsas liivatee jõuab taas tsivilisatsiooni väikese Las Coloradase küla juures. Nagu enamasti, hakkan ka Las Coloradases kõigepealt sadamat otsima. Selgub, et sadamat polegi. On rand ja päris võimas paatide flotill. Paadid on kas rannale tiritud või madalas vees ankrus, ninad mere poole ja teise köiega ahter maa poole kinnitatud.

Üks esimesi asju, mis kalarannal silma torkab, on kuus kiivrite, kuulivestide ja automaatrelvadega sõdurit. Nad kammivad randa. Vaatavad kummulikeeratud paatide alla ning torgivad võrgupuntraid.

Kalavastuvõtupunkti kõrval seisab suur sõjaväeauto. Õhkkond on siiski rahulik. Juht nokib nina ja randa puistavad automaaturid teevad ilmselt rutiinkontrolli. Kala vastuvõtupunktis käratseb hulk õlut larpivaid kalureid ja sõjaväeauto juures askeldab jalgrattale monteeritud külmakastiga jäätisemüüja. Alles ära sõites turgatab pähe, et oleks võinud sõduritele jäätised välja teha.

Natuke maad Las Coloradasest lääne poole välja sõites seletab silm midagi kummalist. Hiiglasuured lumivalged mäed, poole kilomeetri pikkune merre suunduv transportöörlint ja laadimiskai külge kinnitatud kaubalaev. Just selline võiks välja näha kokaiini laadimine Kolumbias, kui puuder oleks legaliseeritud. Siin aga laaditakse sel viisil laguunidest aurutatud meresoola.

Edasi lääne poole tuleb Rio Lagartos, mereäärne väikelinn, mis elatub turistidele flamingode näitamisest. Siinne suur lõbulaevukeste flotill võib puudrivedajaile katet pakkuda küll.

Läände liikudes tulevad mõned kalurikülad ja varsti algavad kinnisvaraarendused. Suurlinna Merida lähedus annab tunda. Rannajupid on siin eravaldused ja lähemalt uurida neid ei saa.

Jätan urbaniseerunud ala vahele ja otsustan läbida kahtlasena näiva mereäärse liivase umbes 50 km pikkuse tee Sisalist Celestunini.

Tee algus on paljutõotav. Samasugune jukade ja kaktuste vaheline liivarada nagu retke alguses El Cuyost läände suundudes. Paarsada meetrit eespool tuleb võsast välja mootorratas. Juht vaatab üle õla, näeb mind ja lisab gaasi. Vahemaa kasvab ja juht vaatab veel mõned korrad närviliselt tagasi. Kaob siis järgmiste põõsaste taha ning läinud ta ongi. Umbes selles kohas, kus ma tsiklimeest viimati nägin, pöörab sisemaa poole väike kõrvalharu, mis viib ilusa põõsaste keskele eksinud laguuni kaldale. Tsiklimehest pole jälgegi, ainus, mis inimtegevusest märku annab, on peotäis tühje kaliiber 12 padrunikesti. Ilmselt on keegi veelinde põmmutanud. Pärast veerandtunnist sõitu jään esimest korda liiva kinni. Mulle tundub, et X Terral pole aeglustit. Või ei oska ma teda sisse lülitada. Kuidagi nükerdan end taas liikuma. Edasi läheb tee üha kitsamaks. Ühel pool merest lahutav düün, teisel pool põõsad, tääkliiliad ja kaktused. Päevavalgust jätkub veel umbes tunniks, kui teist korda liiva kinni jään. Celestunini on veel ehk 35 kilomeetrit. Vaatan madalamale veerevat päikest, inimtühja ümbrust ja otsustan, et pööran Sisali tagasi. Kuigi ümbrus on ilus, ei tahaks siia ööseks jääda.

Teel inimtühjade mereäärsete düünide vahelt Meridani ei kohta ma ühtki patrulli ega kontrollposti.