Vesteldes selgub, et noormehi nimi on Choummaly, mis tähendab, et ta on nimekaim oma kommunistliku riigi presidendiga, ent selle üle ei ole ta sugugi uhke.

Erinevalt presidendist

Choummaly Sayasone juures ei meeldi meie vestluskaaslasele poliitiline suletus, ta tahab õppida keeli, saada tipptasemel haridust ning hakata tulevikus teenima sama palju kui meie, valged.

“Kui suur summa pidi teil olema, et Euroopast siia sõita?” küsib ta lõpetuseks. Kuuldes vastuseks tuhat eurot ehk umbes kümme miljonit kippi, muutub ta küll esialgu pisut murelikuks, ent selgituste peale, et meiegi pidime seda raha pikalt koguma ning et see reis on ka väga pikk, Euroopa asub ka praktiliselt teisel pool maakera, suudame entusiastlikku noormeest veidi rahustada. Lõpetuseks kiidame teda aktiivsuse eest ning soovitamegi võimalikult palju raamatuid lugeda ning igal võimalikult juhul keelt praktiseerida.

Kultuuripoliitiline imperialism

Kagu-Aasia väikeriigi Laose Demokraatliku Rahvavabariigi lähiajalugu sarnaneb mõnes mõttes Eestiga. Suletud majandussüsteemist ning protektsionismist on viimase kümne-viieteist aastaga liigutud julgelt avatuma majanduse ning ohtrate välisinvesteeringute poole. Kõigele sellele ei ole küll järgnenud poliitilist avatust, ent paraku iseloomustab selline, “riigikapitalistlik” süsteem mingis mõttes ilmselt suure Hiina eeskujul paljusid Aasia riike, kus majanduse avatusele ei pea tingimata järgnema poliitilised vabadused ning demokraatia.

Küll aga järgneb majanduslikule avatusele paratamatult ka teatav kultuuripoliitiline imperialism ning pealinn Viangchanist ning riigi teisest tähtsast turismikeskusest Louang-phabangist vaadatuna on Laos juba üsna võrreldav oma läänepoolse naaberriigi, Tai Kuningriigi turismikeskustega.

Seega võivad paljud rändajad viis või kümme aastat tagasi välja antud reisijuhte lugenuna tänasel päeval siia saabudes pettuda – kahjuks ei märka ka siin enam tänapäeval kolmandast maailmast kiiresti kaduvaid, “romantilisi” ja “puhtaid” nähtusi.

Ka siin on juba kõik müügiks, iga teenuse eest küsitakse väärikas summa, tänaval liiguvad lapskerjajad ning vaikselt, ent kindlalt ilmub nõudluse tekkides ka prostitutsioon, järjest elavneb narkokaubandus.

Tõsi, isegi need riigi suurimad linnad on tegelikult väikesed, mis tähendab, et tunglemist ja lärmi on võrreldes muu Kagu-Aasiaga vähem ning üldiselt ei olda siin (veel) nii pealetükkivad kui paljudes teistes Aasia riikides. Tsivilisatsiooni pealetung on siiski paratamatu tõsiasi.

Keset tiigreid puhas ehedus

Hoopis teine olukord valitseb aga Laose ääremaadel, tavalisest turismiteekonnast kõrvale keerates näeb veel üht-teist sellist, millest vaimustunult jutustasid ühel häälel veel viis või kümme aastat tagasi Laosest saabunud: “Tegemist on haruldaselt eheda riigi ja rahvaga.”

Xam Neuas on ligi 50 000 elanikku ning linnake asub keskmäestikus, vapustavalt kenade ahelike vahel. Siin kirdes, Vietnami piiri lähedal on jahedam kui muidu lauspalavas Laoses, siin asuvad maalilised lopsakad troopilised metsad, piirkonda on rajatud mitu rahvusparki, kus muu hulgas elavad vabas looduses tiigrid, elevandid, karud ja gibonid ning muud uhked loomad. Teekond siia kulgeb mööda käänulisi ja kitsaid mägiteid, mis riigi pealinnast tulles tähendab vähemalt kümnetunnist bussisõitu, mistõttu massiturismi Xam Neuasse ei toimu ning piirkond on ka riigi vaeseim.

Seega on valge inimene linnakeses veel suhteline haruldus ning üsna peagi saame selgeks, et kuninglike näojoontega kena noormees, kes meiega inglise keelt harjutada tahtis, ei olnud mingi erand. Kolme linnakeses viibitud päeva jooksul jõuab meie poole sama palvega pöörduda umbes kümmekond 10–20aastast noort, kes kõik on väga vaimustunud võimalusest vahetada meiega mõni sõna ning uurida, kust me tuleme.

Sõjamasendust ei ole enam märgata

Meile meeldib noorte inimeste entusiasm ning üritame vastata kõigile, kuigi see muutub pikapeale kurnavaks. Samas on väga värskendav leida linnakesest need vähesedki inglise keelt kõnelevad inimesed, olgugi et kooliõpilased ja tühja sellest, et nende vestluste sisu kipub üks-üheselt korduma.

Kahju on muidugi sellest, et puuduliku keeleoskuse tõttu ei saa me kohalikelt põhjalikumalt uurida, mida nad arvavad riigi kommunistlikust valitsusest, oma maa lähiajaloost ja kodusõjast.

Just siin, Xam Neuas on see küsimus eriti oluline, sest linnast kõigest paarikümne kilomeetri kaugusel asuvad suured Vieng Xai koopad, kus pikkade aastate jooksul varjas end USA lennukite lauspommitamise eest üle 20 000 inimese.

Kokku tervelt 480 koopas elati Laose kodusõja ajal aastakümnete jooksul täiesti iseseisvat elu, maa all asusid koolid, haiglad, poed, isegi teater – siin pidas oma visa võitlust kommunistlik Pathet Lao, kes sarnaselt naaberriigi Vietnamiga saavutas lõpliku võidu 1975. aastal. Kuigi mõneti tinglikult võib öelda, et Teine maailmasõda lõppes siin alles vähem kui 40 aastat tagasi, peame rõõmuga märkima, et tänasel päeval ei ole siin erilist sõjamasendust enam märgata.

Puskarisse uputatud skorpionid

Õhtul linnatänavail ringi jalutades otsime just nimelt seda paljuräägitud Laose ehedust. Õnneks Xam Neuas ei ole see kuigi keeruline, ühes tänavale avatud söögikohas pidutsev seltskond näib olevat rõõmsas tujus. Peoperemees, ilmselt kõrgemat sorti riigiametnik või ärimees, on umbes poolele tosinale sõbrale välja tegemas kuninglikku õhtusööki, mis koosneb metsikust hulgast kleepuvast riisist (sticky rise), salatist ja marineeritud krabidest. Sinna juurde tarbitakse ohtralt kohalikku riisiviskit lao-laod, mis maitse poolest ei jää kuidagi alla meie Eesti puskarile.

Kõrvallauas istet võttes oleme tänulikud oma ettevõtlikkusele õppida selleks ajaks ära paarkümmend laokeelset fraasi, millest mõned viitavad ilmselgelt söögile ja joogile, ja kui need välja käime, tuuakse ka meile ette naaberlaudkonnaga üsna samasisulised produktid, ainult joogi osas piirdume esialgu vaid õllega. Kõigele lisaks arvab aga teenindaja, et europiidsed külastajad armastavad ilmtingimata ka nuudleid, ja seega toimetab ta meile lauda ka meeletus koguses valgeid, ilmselt käsitsi valmistatud peenikesi maitsetuid jahutooteid.

Pärast mehist söömaaega kogume julgust ning kõrvallaua seltskonna ülendatud meeleolust innustust saades küsime mõne aja möödudes samuti kangemat napsu, seda enam, et marineeritud krabid ei taha lihtsa heleda õllega loputades kuidagi alla minna. Napsuprobleem lahendatakse üllatavalt lihtsalt – poolik pudel riisiviinaga, mille sees ujuvad skorpionid ja mingid meile tundmatud roomajad, tõstetakse laia naeratuse saatel kõrvallauast lihtsalt meie lauale ümber. Võtame viisakusest mõned pitsid, misjärel seame end püüdlikult naeratades minekule, taamal naaberseltskonnas vahepeal üles võetud karaokelaul. Naeratusele sundis meid ka makstud arve – kõik need kohalikud hõrgutised, riis, mereannid, salat, nuudlid koos õllede ja napsuga kahele maksid kokku vaid kolm ja pool eurot. Siin veel ei osata meid vaadata kui kõndivaid rahakotte.

Vietnami tuusad tulevad

Järgmisel päeval koopaid külastades antakse meile enne minekut infokeskuses ka väike pleier, kust on võimalik iga koopa kohta kuulata monotoonse ja kange meeshäälega loetud infotihedat juttu. Lisaks sellele on meiega kaasas giid, kes paraku suudab suhelda vaid žestikuleerides. Jalgratastega koobaste vahel sõeludes suudame eri allikate kaudu siiski kindlaks teha, et ajalooliselt on tegemist tõeliselt olulise kohaga – lähinädalatel on siin plaanis kohtuda Vientami Sotsialistliku Vabariigi ja Laose Demokraatliku Rahvavabariigi valitsusjuhtidel.

Vähemalt väliselt hoitakse oma ühisest kommunistlikust pärandist kinni ning koobaste tähtsamates osades – endistes poliitbüroo ruumides – ei ole pisikesed Vladimir Lenini ning Mao Zedongi büstid klaasi taga vitriinides üles seatud kaugeltki mitte juhuslikult.

Koopad asuvad Vieng Xai nimelises külakeses, mis on natuke rohkem kui 20 km kaugusel Xam Neuast.

Ühistransport nende asulate vahel on aga suht minimaalne ning nii juhtubki, et selleks ajaks, kui me koobastega ühele poole saame, enam ühtegi bussi vajalikus suunas ei välju. Nii väidab meile giid ja seda kinnitavad aktiivselt noogutades keskplatsil istuvad khmeeri tädikesed. Vaid lähedalasuva söögikoha indialasest omanik annab meile lootust, öeldes, et Vietnamist peaks tulema buss “ja kui te peatänavale kiirustate, vehite ning kui teil hästi läheb, võite sinna peale saada”.

Suurest ja uhkest naaberriigist tulev buss ühes väikeses Laose külakeses tavaliselt muidugi mingit peatust ei tee. Jõudes teeotsa vahest kaks või kolm minutit enne seda, kui buss sealt mööda oleks tuhisenud, osutume õnnelikeks, sest kahe valge mehe vehkimine on vietnamlastele piisav argument ning tagasisõit Xam Neuasse võib hoogsalt alata.

Maika, kuldketi ja karvase rinnaga päikseprillistatud juht ei ole kitsastel mägiteedel algaja, näiliselt lõdvalt ja kerge muie suul, võtab ta järske kurve nagu muuseas, saades vahepeal veel ühe silmaga mahti piiluda bussi vahekäigu kohale üles seatud televiisorist jooksvat kohalikku, kahtlemata väga naljakat huumoriprogrammi. Ja et enda tulekust juba kaugelt teada anda, siis enne linna sisenemist avatakse sõidu ajal küljeuks ning rögastatakse kohaliku kombe kohaselt selle kaudu intensiivselt välja. Tõeline ukse avamise põhjus selgub aga hetk hiljem – televisiooniprogramm pannakse kinni ning veidi kruttides suudab juht bussi stereosüsteemist välja võluda sellise võimsa, peene kurguhäälse solistiga, ent seda rohkem taustabiidile rõhuva diskomuusika, et buss lausa hüppab bassiga unisoonis. “Hoidke alt, Xam Neua provintslased, siit tulevad Vietnami tuusad!”