Võhivõõrastes kodudes olen ööbinud ligikaudu 150 korral. Öömaja küsin tavaliselt üheks ööks ja alati kas saunakambrit, heinalakka või tagakambrit. Kui saad, oled millegi uue võrra rikkam ja pärastiseks jäävad mälestused ja kirjapandud matkaread.

Õnnestumise võimalus on laias laastus 50 protsenti. Kui peremees aiaväravas hakkab keerutama, siis pole enamasti lootust. Enamasti ei öelda „ei“ otse, vaid vihjates … pean naisega rääkima vms. Kui peremees aga nakatub, siis nakatub kohe. Siis saab ka kaubale. Lahkemad öömaja andjad elavad turismipiirkondades, nagu Lahemaa, Saaremaa, Hiiumaa. Mida rohkem ääremaal ja tsivilisatsioonist eemal, seda umbusklikumad on inimesed.

Lahkemad öömaja andjad elavad turismipiirkondades, nagu Lahemaa, Saaremaa, Hiiumaa. Mida rohkem ääremaal ja tsivilisatsioonist eemal, seda umbusklikumad on inimesed.

Ööbimispaika küsinud olen vaid Eesti-sisestel matkadel. Välismaal ei ole ma veel kätt proovinud ja sisetunde järgi arvan, et see seal ka ei õnnestu. Päris huupi ma ka kunagi välja ei lähe. Võtan ikka väliööbimise varustuse kaasa, et mitte hätta jääda.

Plusspoole pealt meeldejäävaim öö on pärit heinakuust aastast 2000. Aegviidu külje alt hargneb metsatee lõunasse, kus vana kaardi järgi pidanuks järv olema. Järve ei olnud, aga metsatalu juures askeldas blond peretütreke. Küsisin lakapealset ja saingi ning hommikul ärkasime üheskoos…

Pahupoole pealt: 1993. aasta märtsis Ida-Virumaal üksik vanapaar oli alguses minuga lahkesti nõus, kuid õhtul hakati viinajoomist peale suruma. Hommikul vara vaatasin, kuidas minema sain…

Raha otseselt pole veel kunagi küsitud, aga vahel vihjatakse. Seni pole peatuspaiga eest kunagi midagi maksma pidanud. Ka ohtlikke vahejuhtumeid pole otseselt olnud ja püssiga pole keegi veel mind õue pealt minema ajanud.

ÖÖMAJALINE: võhivõõrastes taludes ulualuse küsimine pakub elamusi ja romantikat, kinnitab rändur, loodusesõber ja algupärast Eesti lakasurfingut harrastav Marek Vahula. Foto: Meelis Meilbaum