Korsika kolm generatsiooni
Esmalt:
Korsika asub Euroopa lõunaosas, Vahemeres ja kuulub Prantsusmaale.
1769 sündis Korsikal Napoleon.
Korsikalt on pärit ka maadeavastaja Christoph Kolumbus.
Mina ei teadnud sedagi, kui Ajaccios, Korsika pealinnas, praamilt maha astusin. Ma polnud ka matkajale kohaselt varustatud, seljas vaid tilluke kott mõne rõivaeseme, magamiskoti ja kamaka seebiga. Hambahari koos hädapärase hügieenipudiga ühte küljetaskusse susatud, teises raske, kuid tänuväärne Voigtländeri fotokaamera, püüdsin kinnitada magamismatti koti külge nii, et see kõndimisel jalgu ei togiks, samas eksisteeriks toimiv kokku-lahti-süsteem.
Miks ma siis hüppasin töölähetuse lõppedes Cannes’i filmifestivalil Nice’ist praamile, jättes ootama oma lennupagasi ja euroopalikud mugavused?
Ehk vastasid internetist nähtud fotod Korsikast mu ootusele “postkaardi-puhkusest” – säravsinine meri, valge liivarand, palmid õõtsumas üle ajaloolise jahisadama. Ehk elab meis vajadus tasakaalustada sotsiaalsete võrgustike, meedia ja isegi otsesuhtluse müra üksiolemise, vaikuse ning iseendasse vaatamisega mõnel tühermaal. Sedagi tõotas Korsika – saare keskosas asuvat koguni kõrb!
Reisisin üksi, kontakte otsimata, samas neid mitte välistades.
Hääletasin juhuslikus suunas või sõitsin rongiga peatusse, milles polnud ainsatki väljujat peale minu. Sattusin ööbima rastafari poolemeetrisele diivanile karavan-autos mahajäetud parklas, luksuslikku villasse, inimtühja kivikõrbe tähistaeva alla (kus armutute sääskede piduroaks langesin). Lubasin seda maad endale tutvustada kes teab kust ilmunud ruugel koeral, kellega tunde kiviklibuseid radu kõmpisime (ja veepudeli sisu jagasime), ning muldvanal kaluril tillukese küla sadamakail: “See on kõige parem saar maailma vetes!”
Korsika ongi hingematvalt ilus. Olen ringi vaadanud enam kui kahekümnes riigis ja üheski neist ei ole ma jalgsimatkajana avastanud end keskpäeval paradiisirannalt maailma äärel ning juba järgmisel hetkel – varbad lumes – üle 2000meetrise mäe tipult.
Saarel vohab Tšiili päritolu taimeke maquis, millest on saanud fleur de Corse ehk Korsika lill. Selle visa hingega asuka (kinnitub ka pinnasele, kus ei tundu olevat vett ega mulda) õied ei uhkelda eriti millegagi, kuid tema omapärast ja rikkalikku aroomi tunned kohe saarele astudes ja jääd igatsema sealt lahkudes. Nii ongi saarele kõige omasem peaaegu tabamatu miski, mille edasiandmiseks fotodest ei piisa, mida tajud ehk ootamatult üllatavas seoses või põgusas kohtumises.
Generatsioon François, 25
Ajaccios kohtusin oma couchsurfing host’iga. Võrdlemisi häbelik noormees François ulatas mulle kiivri ning viipas uhke superbike’i poole – istu peale. Enne kui jõudsin öelda “ça va?”, tuhisesime linnast välja.
François elas, ilma et ta seda meie eelnevas meilivestluses oleks maininud, tillukeses ühetoalises korteris linnast võrdlemisi kaugel.
Pole viga, mõtlesin, vähemalt on esimesed kaks ööd katus pea kohal.
Väikese värskenduse järel suundusime randa, et ühineda tema tuttavate seltskonnaga, sest reedeti on noortel korsiklastel tavaks enne linna peale minekut pruukida mõned õlled-kokteilid rannas. Kui puhub leebe briis ja õhus on 28 soojakraadi, pole imestada, miks peomeeleolu luuakse, varbad märjas liivas. “Pardon, mu prantsuse keel on väga halb, ehk inglise keeles?” Vestlus lõpeb siinkohal. Teada-tuntud tõde, et prantslased inglise keelt eriti ei tönka, kehtib ka Korsikal, võiks isegi öelda, et eriti Korsikal. Osalt võib pidada süüdlaseks kaugust maismaast, sest peamiselt Itaaliale kuulunud Korsika on Sardiinia külje all ning mereteid pidi lähemal Itaaliale kui Prantsusmaale. Teisalt on alles 1769. aastal Prantsuse valdusse liikunud saare elanikud võrdlemisi isepäised – saarel räägitakse korsika keelt ning üks osa elanikest ajab järjekindlalt iseseisvumise juttu. Nädala möödudes hakkab selline eraldatus iseenesestmõistetav tunduma – suur Prantsusmaa on kaugel ja saareelanike iseolemise trots nii jõuline.
Samasuguse veendumusega teatab François: “Ajaccio on parim!”, kui mootorrattanina pärast südaööd pealinna poole pöörab. Käänulisel mägiteel saavutame 120kilomeetrise tunnikiiruse. Kui kohalikel noortel näivad promillid veres, tuju ja spidomeetri näit tõusvat käsikäes, siis François’ tuulejakki klammerduval minul langeb süda tennisesse ja jääb sinna mõneks ajaks – südalinnas mootorrattalt maha ronides tudisevad jalad reetlikult.
Maandume kenakese kambaga Marcuse juurde. 22aastane noormees elab vanematega kolmekesi korteris, kus on kolm vannituba, kolm magamistuba, kolm rõdu. Toetan end istuma antiiksele kanapeele ja vaatan mõtlikult, kuidas halli põrandal laiuvale Pärsia vaibale õlut loksutatakse. Marcusega vestlema sattudes kuulen noore mehe kurtmist, et teed küll tööd, ja elad, merde, ikka vanematega. Et noortel on Korsikal üpris raske – kodust kolitakse välja üsna hilja, sest muud moodi on keeruline hakkama saada.
François valab mulle Marcuse vanemate baarikapist leitud konjakit, mis on vanem kui me kaks kokku, ning seletab poolihääli, et Marcuse bike maksab kaks korda rohkem kui tema oma ning ainuüksi Marcuse kiiver on väärt 600 eurot. Teenitud raha kulub tuusamisele. Olgu, aga miks ikkagi mitte välja kolida ja iseseisvat elu alustada, uurin mina, paljasjalgne rändur Euroopa kasinaimast riigist. Kuidas siis mitte ihaldada iseseisvust – rihm natuke koomale, tee tööd ja näe vaeva, küll armastus ka tuleb. François naerab, mitte just kõige rõõmsamalt.
Tema ju elabki tillukeses korteris ning nagu peagi selgub, kuulub voodi, milles lootsin magada mina, hoopiski tema toakaaslasele Benile.
Ben, kes meie saabumise peale üles ärkas, jutustas mõne sõnaga, et töötab kalatööstuses produktsioonijuhina ning kuigi tema ülemus vallandati ja ta pidi aina enam tolle töid tegema, ei saa omanikega palgatõusust ega ametikõrgendusest juttugi tulla. “Sa oled liiga noor,” on Lõuna-Euroopa töökultuuris kohane vastus, kui kõne all on juhtiv positsioon.
Alla kolmekümneseid juhte tuleb tikutulega otsida. Nii Ben kui François töötavad keskmise palgaga kohtadel, jagades ühetoalist korterit ning säästes raha edaspidiseks.
“Säästukorteri” ainukese lisamadratsi krabas endale mu majutajate sõbranna ja suundus sellega kööki, jättes minu veidi nõutuna poissmehelikult räpase korteri ainsale vabale põrandalapile.
François aga oli leidnud kusagilt ühe padja ja osutas üles, tema narile. “Küllap ta ise eelistab jagada madratsit köögis,” taipasin.
Kümme minutit hiljem aga leidsin end pimedas toas, kahekorruselise nari ülemises voodis enam sugugi mitte nii häbeliku François’ alt, kes samasse sängi kobides ühemõttelise positsiooni sisse võttis. Merde, ütlesin vihaseks saades sedakorda mina – lase olla nüüd!
Sõnalis-füüsiline arutelu teemal, kas sohvasurfamine polegi siis seksiturism, lõppes François’ pettumusega. Ehk korvab “elu ebaõigluse” tema suhtes sügav uni, millega ta peagi lavatsi ühel poolel laiutas, samal ajal kui silmini kinni veetud magamiskotis mina nari teise serva liibunult öö mööda saatsin.
Generatsioon Andrien, 49
Hääletasin saare põhjaosas asuva “désert des Agriates’is” poole, kui mu võttis peale Andrien – kena keskealine mees, naerukurdudega silmanurkades, kalli kellaga käel. Andrien valdas hästi inglise keelt ja juba mõne lause järel tekkis meie vahele usaldus. “Kas rändurile võib lõuna välja teha?” küsis ta. Kiirteeäärses restoranis unustasime end vestlema kolmeks tunniks. Andrien ei arvanud suuremat mu plaanist üksi kõrbes seigelda ja pani ette, et sõidaksin koos temaga linna nimega Bastia. Ilma selge suuna ja plaanideta nagu olin, nõustusin.
Paaritunnise sõidu vältel hakkas Andrien mulle aina enam meeldima – lood tema tütrest, reisidest ning põhjalik ülevaade Korsika inimeste meelelaadist ja kultuurist lubasid mul tutvuda ka tema endaga. Vaid viisile, kuidas Andrien hetkiti vaatas idaeurooplasest blondi neiukest kõrvalistmel, ei suutnud ma head selgitust leida. Tema pilgus oli lisaks tähelepanelikkusele möödunud aegade heldimust, samas kibedust.
“Aga teie naine?” küsisin mingil hetkel. “Mu naine on surnud,” vastas ta napilt. Jäin ootama lisa, kuid Andrien jätkas väikese pausi järel poolelijäänud kohalt.
Nõjatusin autoistmele, kõrvad kuulamas, silmad loendamas imeliste mägede tippe.
Seisin tema kodus, kabinetis. Avar ruum täis vanu maailmakaarte, vinüüle ning hulganisti kunstiajalugu käsitlevaid teoseid. Aknaid ümbritsemas nöörile lükitud valged teokarbid ja seinal sinisekirja taldrikud, millele kaunisti maalitud pereliikmete nimed.
Andrien oli läinud keemilisest puhastusest tooma oma triiksärke, sest pidime minema kunstinäituse avamisele. Korteri teises otsas harjutas tütar viiulit. Õhtupäikese kuldsetes vihkudes hõljus tolm. Veerisin seintel olevaid aukirju – tema abikaasale kohaliku hariduse edendamise eest eri ministritelt. Inimene, kellest ma teadsin vaid, et ta oli lahkunud enne oma aega, tundus armas ja lähedane. Nii palju kodust ja tuttavlikku oli selles toas, neis kogudes. Raamaturiiulil “Alasti tulin ma” – David Weissi sisekaemus skulptor Rodini elust, meie põhikooli repertuaar. Või seda-olen-alati-tahtnud-lugeda emotsiooni tekitav “History of Art, 7th Ed”. Ja siis grammofoniplaadid – pooled sellised, mis minulgi kodus, ja ülejäänud pooled – aines eufooriaks. Sealhulgas haruldane Dizzy Gillespie vinüül, millest arvanuks, et seda maamunal enam ei leidugi. Oleksin tahtnud end sellesse aegruumi unustada.
Kuni jõudsin sügavale paberikuhja alla peidetud fotodeni. Andrieni pere Taimaal. Andrien hambutu vanamehe ja kahe pärdikuga. Naise ja tütre siluett elevandi seljas. Pere tillukese bambusest majakese põrandal, ees liuad eksootilise toiduga. Viimasel lähivaatel tütreke, kes hammustab sidrunit, näol hapu grimass, teda vaatab südamest naerev naine, keda omakorda suudleb Andrien… Kui palju armastust oli sellel pildil!
Ja veel – seisin pehmes õhtuvalguses riiuli ees ja kuulsin, kuidas mu pulss lõi. Ma ei oleks osanud iial aimata, et võin näha kedagi nii endasarnast. Naine fotol oli täpselt mina, veidi vanemana. Minu silmad, minu näoplaan, minu naeratus.
Midagi minus murdus ja ma nutsin ja nutsin – ma korraga surin ja samal ajal mõistsin, et elan ja olen mina ise.
Kui Andrien lõpuks puhaste särkidega sisse astus ning mind pika pilguga vaatas, tundsin tema naeratuse ära.
“Ma ei jää siia ööseks,” ütlesin.
Generatsioon Yvonne, 63
Korsiklased on uhked selle üle, et elavad suhteliselt hästi. Kui juhtun kelleltki küsima, kust ta pärit on, vastab too kõhklemata – Korsikalt (ingliskeelne “where are you from?” on pigem viide rahvusele kui regioonile). Pärast esimest kurtmist, et elu läheb aina kallimaks, ujub ikka pinnale see, et südames ollakse eluga saarel rahul. Lausa nii rahul, et noori välismaale minek (isegi mitte Prantsusmaale, mis võiks ju olla “tõotatud maa” vaid 6–8 tunni kaugusel) ei huvita. Saar toodab võrdlemisi palju äraelamiseks vajalikust ise, nii põllumajanduse kui infrastruktuuri ja turismi kaudu. Inimesed, kes mis tahes võrdluse lõpetavad fraasiga “siin on parem”, ei saa elada kusagil, kus parajasti ei lähe kõige paremini.
Yvonne elaski hästi – suure maja verandal õilmitses jasmiin ja basseinis oli veetemperatuur kogu aeg täpselt paras. Naudinguga vedas ta mind kõikmõeldavatesse butiikidesse ja kohvikutesse, kus alati oli ees mõni tuttav. Päikesepleekinud õlgkübar ja katkine särk muutusid atraktsiooniks, samuti mu halb prantsuse keel. Lauseufooria vallandus, kui daamikesed kuulsid, et harrastan filmide tegemist.
“Voilà!” ütlesid nad Yvonne’i siristamise peale, kui mina järjekordse kohvitassi taga kuulekalt naeratasin.
Õhtul istume tühjavõitu majas – pärdik ja daam tagasi viimaselt tsirkusetuurilt. Lapsed elavad teistes linnades, abikaasa olla naasnud oma kodumaale Itaaliasse. On ainult Yvonne ja 130 ruutmeetrit, millest põhiosa täidab hobuste kollektsioon – maalid, kujukesed, mis iganes hobutaiesed.
Yvonne’il on seljas punane, kitsa pihaga klassikaline kleit. Selline, mida võinuks kanda printsess Diana. Ta askeldab pliidi ümber ja ma ei suuda ära imestada, kuidas kuklasse sätitud juuste ja pärlitega daam teeb kõrge kontsaga kingadel süüa. Kõks ja muna maandub pannile. Tema graatsiline käsi ei väärata, midagi ei lähe raisku ega tilkagi mööda.
Olin talle kingituseks kahe luksusliku öö ning hommikuste värskelt jahvatatud kohvi hetkede eest ostnud pudeli valget veini – Chablis’d.
Ma ei osanud välja mõelda midagi inimesele, kellel kõik on olemas.
Vein pärlendab kristallklaasides ja rääkida pole eriti millestki. “Kas sulle muusika meeldib?” küsib ta tõustes. “Ikka,” vastan mina ja jälgin, kuidas Yvonne valib vinüüli ja asetab selle pidulikult grammofonile. Hetkel, mil ta tagasi toolile toetub, valgub läbi maja ei midagi muud kui Beethoveni üheksas sümfoonia. Mu sisemus muutub kergeks, vabanenuks. Kõik niidid jooksevad kokku – tal on kõik olemas, tal ei ole mitte midagi puudu, kuid temas on ühe lõpuni väljatöötatud maailma väärikas pidulikkus.
