Kott Prügi Päevas: kuidas ma Panamat koristasin

Panama Vaikse ookeani poolse ranniku lähedal asub Coiba saar, mis on kantud maailma kultuuripärandi UNESCO nimekirja. Looduskaitse all on ka saart ümbritsev veeala. Turistid, kes tahavad Coiba veealust rahvusparki uudistama minna, peatuvad Santa Catalina rannakülas, kus kohtuvad kaks maailma: kohalikud kaluripered ning arvukate sukeldumiskeskuste rahvusvaheline seltskond. 2016. aastal veetsin ka mina kuus kuud Santa Catalinas, olles Panama Dive Centeri vabatahtlik assistent. Kolm nädalat enne lahkumist otsustasin aga iga päev rannast kotitäie prügi kokku korjata. Osalt tänutäheks kohalikule kogukonnale, kes mind külalislahkelt vastu võtsid, aga eelkõige mõeldes ookeanielanikele, kellele vette loobitud prügi kannatusi ja surma põhjustab.

Panin oma pisiprojektile nimeks Kott Prügi Päevas ehk #bagofgar­bageaday. Küla tumehalli liivaga rannas käidi harva peesitamas. Sealt roniti enamasti hoopis paatidesse, et sõita kala püüdma või sukelduma. Võib-olla seetõttu polnudki rand nii paksult prügi täis loobitud, et liiv alt üldse välja ei paista, nagu mõnedel Panama rahvarohkematel plaažidel. Ometi oli (ja tuli juurde) prügi sellises mahus, et noppisin kõigil 21 päeval täis vähemalt ühe umbes 75-liitrise prügikoti.

Lõõskava päikese all higist leemendades vedasin prügitünni päris tavalist rannarämpsu: tühje plastpudeleid-purke, katkiseid plätusid, joogikõrsi, köiejuppe ja võrguräbalaid. Aga lisaks ka patareisid, hambaharju, nõudepesusvamme, mähkmeid, mütse, särke, kreemituube, torujuppe. Oli selge, et hulk prügi satub randa kohalikest majapidamistest, lisaks mootoriõlipudelid, mida paadimehed ükskõikselt üle parda lennutasid. Joogipudeleid korjasin kokku ka väiksematelt saartelt, kus sukeldumisgruppidega lõunapause pidasime.

Tavaliselt moodustasin ühe-naise-koristusbrigaadi, aga vahel õnnestus endaga kaasa meelitada mõni teine vabatahtlik või logelev turist. Päris viimasel päeval pani lõpuks käed külge ka üks kohalik, keda mu ettevõtmine väga rõõmustas. Ta tunnistas, et on juba ammu prügiprobleemi märganud, aga koristanud veel pole. Pärast Santa Catalinast lahkumist olen näinud mitme sealse sukeldumiskeskuse Facebooki lehel fotoreportaaže prügikoristuspäevadest ja pilte vabatahtlikest, kes ka üksinda randa koristamas käivad. Teadlikkus prügiprobleemist suureneb ning õnneks lisandub ka innukaid koristajaid.