Pärastlõunane väljasurnd küla, üksik mees jalutab aeglaselt pintsel käes

Pommid plahvatavad Syntagma väljakul ning Patras karjutakse appi

Kuid naabri suitsuahi käib viiendat päeva, täna on kitseliha siis küps

Pealinnas valitseb üldäng ja- streik; lennuk ei maabu ja laev ei lenda

Nii võiks jätkata pikalt ja kaua. Niipalju on vastuolusid ja erisusi

Iga ohver, eriti loetud mingi massipsühhoosi tagajärjel, on hirmus

Aga Ateena on peast mädanev kala, seda võis näha juba tuhande alguses

Ent poeem saab otsa, sest Ateena on kaoses, ta põles ära. (Aga mis siis?)

Kuid me jääme ellu, me jääme ellu, ütlevad meil kõik. Samosel on rahu.

Ka Ateena, kivist kõrb, jääb püsima. Kõik läheb mööda, nii nagu me teame...

*****

Kui mu veres voolaks Ivar Heinmaa või Soopani veri, oleksin ma juba nädal aega tagasi ärganud öösel kell 2. Võtnud abikaasa ja laste magades arvuti seinast, murdnud pool saia ja juustu ning asunud teele, et jõuda Ateenasse sõitvale hommikusele laevale. Niisama salaja nagu käisid Väike-Aasiast mägedesse pagendatud kreeklastest põlisasukad öösiti kodus oma naiste ja laste juures. Enne oma surma nägid nad tavaliselt oma lapsi vaid magamise ajal. Sellest kirjutab ilusti Dido Sotiriu „Verega joodetud maa" (Kalle Kasemaa tõlk, kes muu).

Pole ma siis õige ajakirjanik ega midagi. Meeldib mulle oma voodi, naine, lapsed, rahu. Oleks siis sõda? Kuhu minnagi ja milleks? Meie saare elanikud näiteks ei oma streikivate ateenlaste suhtes sugugi empaatiat. Selleks on muu hulgas pragmaatilised põhjused, sest suurem osa kohalikke elatuvad turistide arvelt. Kasvõi kaudselt, sest päris meie küla ei ole turismist sõltuv. Ormos on vana kalasadam ja saak müüakse ju ikka restoranidele ja poodidele.

Ekspressist vihjati, et saabumas on 9. mai ning suurpäev Nõukogude Venemaal. Noo ma ei tea, ütleks ses asjas nii, et kui Eesti asuks Venemaast sama kaugel kui Kreeka, saaksime me venelastega läbi sama hästi või isegi paremini. Kui kirik välja arvata, on nende suhe venelastesse lihtsalt neutraalne - kuigi mitte vaenulik. Minu sõber Stavros, vana laevakapten kõigis meredes, kõnetab mind küll vene keeles. Tal, vaesekesel oli Tallinnas „Eesti" pruut Marusja, kellele ta saatis kõikjalt maailma sadamatest sageli raha. Jõudes Tallinnasse, astus Stavros enne Koplisse sõitu läbi Mündi baarist ja leidis sealt seesamuse Marusja - teised meremehed, teised käed ümber piha. Sellest hoolimata on Stavros säilitanud huumorimeele, eks elu on andnud talle muudki soolast süüa.

Samosel, nagu mitmelgi Türgi-poolsel Ida-Egeuse saarel, on äärmus-sotsialistid ja kommunistid (KKE partei)  üllatavalt laialt esindatud kõigis neljas omavalitsuses. Kolmes neist minu teada isegi koalitsioonis. Pean paremaks kreeklastega poliitikast mitte rääkida; kui siis põgusalt. Mõista on antud, et kommunistlik partei ajab saarel enamasti õiget asja ning lahendab palju inimeste probleeme. Teed ja tänavavalgustus on korras, vesi jookseb hästi, bussid sõidavad korrektselt ning politsei ei vaja lisaraha inimeste arvelt.

Samas, üks lähemaid saari - Ikaria - paistab kaugelt silma üsna võitlevate kommunaaride poolest. Saar on ilus ja metsik (üsna suurel saarel püsielanikke vaid 9000), kuid suhtlemisel peab sõnu valima. Kui muidu on saksa turistid Kreeka saartel alati kõrgelt esindatud ja oma suhtelise helduse poolest au sees (mitte nagu tšehhid!), siis Ikarial mitte. Sõjahaavad teevad haiget; seal tapsid sakslased arvukalt kohalikke mehi ning neid sakslasteks arvates saime ühes väikses pansionis hommikul pärast ärkamist (mitte õhtul saabudes!) sõimuvalangu osaliseks.

Hellases valitseb kahtlemata väga raske ja vastuoluline aeg . Üritame vägisi leida ärevuse ja kriisi märke siin maanurgas, kuid peale piima, bensiini ja õlle mõningase hinnatõusu on raske millestki halvast rääkida. Kohtame siin võõraste poolt iga päev palju rohkem armastust ja  hoolitsust kui seda nägime kodus (andestust). Või kuidas muudmoodi tõlgendada seda, kui mees tuleb meie juurde kohvikus, küsib kuidas läheb ning ütleb, et oodake. Istub seejärel autosse, naaseb 10 minuti pärast 20 värske kanamunaga ja ütleb, et lapsed peavad saama värsket muna, mitte poemuna. Need näited korduvad iga päev.