Kui palju korralikku veini suudab toota kurikuulus Bekaa org?
Salam aleikum* oli kogu minu araabia keele sõnavara jaanilaupäeval Beirutis maandudes, ehkki esimest korda õnnestus sellega hiilata alles kolm ööpäeva hiljem, kui minu teadmised olid kasvanud igapäevaeluks täiesti piisava üheksa sõnani.
Kell oli viis hommikul, temperatuur langenud 28 kraadini, peod lõppemas, tänavad vaiksemaks jäämas. Välja arvatud minu hosteli akna all – täpsemalt ühe ülerahvastatud kesklinna hosteli rõdu all, kus minu voodi oli.
Mulle meeldis jalutada läbi Beiruti ööde, kui elu kees (erinevalt päevasest ajast, mil keesid vaid vesi Vahemeres ja asfalt üha uute kerkivate pilvelõhkujate vahel selle ääres) ning vesipiibutubaka lõhn ja katuseterrassidel asuvatest ööklubidest kaikuv muusika täitsid kogu linna. Ja selle saatel rõdul magama jääda, kui hommik lähenema hakkas.
Beiruti argiööd
Kiired sportautod täis aeglaselt purju jäävaid inimesi ühest ööklubist teise kihutamas on iga vallalise beirutlase jaoks argipäev, argiöö, kui täpne olla. Kuid hommikul tänavale astudes selgub, et päriselu on siiski hoopis teistsugune kui halvad Hollywoodi kolledžifilmid: on aeg minna koju ema-isa juurde. Enne pulmi vanematekodust väljakolimine on olenemata usust – Liibanonis on võimalus valida 18 erineva vahel – jätkuvalt haruldane. Mistõttu pidutsejad lendavad riietelt suitsulõhna tuulutades (oo jaa, maailmas on veel paiku, kus suitsetada võib absoluutselt igal pool), viimast jooki limpsides ja kojuminekut edasi lükates mööda Beirutit ringi, maandudes rannas või siis mõnel kõrvaltänaval kellegi rõdu all.
Pistsin pea voodist välja ja vaatasin alla. Kahest süsimustast peanupust üks, soenguga, mida Mel Gibson kandis 80ndate alguses ja mis murettekitava kiirusega nüüd taas Liibanonis levis, tõusis samal hetkel akende uurimiseks.
Järgnevast vabandustelaviinist – tooni järgi otsustades ei saanud see muu olla – ei saanud ma paraku küll midagi aru.
“Salam aleikum,” naeratasin neile ja tõmbasin pea tagasi.
La-la-la**, pisut anuv almaza ja veel hulk kaugenevatele sammudele eelnenud sõnu, mida ma sel tunnil enam meelde jätta ei suutnud, polnud enam mulle mõeldud.
Vahemere parim köök
Almaza’st sain ma muidugi aru. Kohaliku ülipopulaarse õlle pudelitel ilutsev pilt teemandist ja kiri “Almaza” ei jätnud fantaasiale just palju ruumi.
Ehkki õlu ise üllatas, seda pean ma tunnistama. Liibanoni suurepärasest köögist olin kuulnud varem, ausalt öeldes sai selle pärast sinna puhkama sõidetudki. Ainuüksi enne pearoogi lauale jõudvast mezze’st ehk eelroogadest oleksin võinud elada kuude kaupa ning ükskõik kui huvitavasse kohta sattudes kujunes õhtusöök ikkagi päeva tipphetkeks. Nii et kui seni olid õppinud uues keeleruumis alati esimese asjana menüüd lugema, siis Liibanonis piisas toidukaardil pealkirja “Mezze” alt erinevatele asjadele osutamisest. See, kui palju õlut ja korralikku veini suudab toota üks Eestist neli korda väiksema pindalaga riik, mille elanikest arvestava osa moodustavad moslemid, tuli tõesti meeldiva üllatusena.
Beiruti ja Süüria pealinna Damaskuse vahele jääv Bekaa org on tänu välisuudistele tuntud küll rohkem hašiši ja Hezbolah’ (mis peale 2006. aasta suvel kuu aega kestnud sõja pole õnneks suutnud enam midagi märkimisväärset korraldada) kui mõõtmatute viinamarjaväljade ja mõisate poolest, mis igal aastal 70 miljonit pudelit veini toodavad. Ja plaanivad järjest enam, in ša Allah.
Veinid leiavad järjest enam tunnustust ja teid Liibanonist välja. Tõsi, hetkel 4,5 miljoni elanikuga Liibanonist on selle sama tee poliitiliselt segastel aegadel leidnud üle 12 miljoni inimese, kelle veinijanu pole ilmselt kuhugi kadunud.
Lõbu- ja veinijanu
Liibanoni aladel ei ole alkohol ja peod moodsa aja pahed ega lõbujanu midagi uut.
Kurikuulsa Bekaa oru põhjaosas, 1170 meetri kõrgusel asuv 3. sajandil eKr rajatud Baalbek oli nii tuntud Baali kultuse keskus foiniiklaste ajal kui Heliopolise nime all hellenismi ajastu jooksul. Rooma ajal meelitas suursugune Jupiteri tempel, mille ehituse alguseajaks pakutakse aastat 60 e Kr ja kestuseks üle 120 aasta, tuhandeid palverändureid.
Ehkki palverändurid polnud päris mitte nii vagad ja kasinad, kui nad meie teadvuses tänapäeval on.
Baalbekis kummardati pühendunult lisaks looduse ja viljakuse jumalale Baalile ka armastuse jumalannat Astartet (hiljem Veenust), kelle meeleheaks toimusid päevi kestvad riitused, mille lahutamatuteks osadeks olid laulud, tants, seks ja vein, mida saatsid trummi- ja flöödimäng (kui kellelgi juhtus muusika tegemiseks aega jääma). Keiser Constantinuse ajal (337-361) tehti esimene katse Baalbek kristluse poole pöörata, kuid arusaadavalt ei leidnud nii radikaalne muutus sealkandis poolehoidjaid. Kui seejärel sai võimule Juliaanus, tervitati tema paganluse poole tagasipöördumist ilmselt suurema rõõmuga kui kusagil mujal ning taas öö otsa kesta võivad riitused jätkusid hommiku saabudes uue hooga, mitte kojuminekuga, nagu tänapäevase Beiruti peod.
Minu Beiruti hommikud viisid kesklinnast pisut ida pool asuva Gemmayze tänavate kohvikutesse, kus õhk on täis ahjusooja saia, lillede ja värskete ajalehtede lõhna ja ma julgesin oma “café au lait, kaks croissant’i” ja šukran*** vaid sosistada, sest prantsuse keele mittevaldamine tekitas lihtsalt kohutavat piinlikkust. (Ehkki mitte nii palju, et minna kohvikusse, kus julgelt võinuks valjus inglise keeles vastata küsimusele: kas Türgi kohv või Nescafe?) Pärast I maailmasõda Prantsuse eestkoste alla jäänud Beirut on mitmeski mõttes nagu dopingut saanud Pariis: kohv mustem, vein kangem, õhtusöögid hilisemad, silikoonrinnad populaarsemad, peod kirglikumad, liiklus hullumeelsem, õhk kuumem, mäed kõrgemad.
Lumised nõlvad
Kui Pariisil on vaid Montmantre’i küngas, siis Beiruti ümber kõrguvad mäed ja vaid paarikümne kilomeetri kaugusel on juuliski vaja sooja kampsunit. Talvel avavad uksed Lähis-Ida parimad suusakuurordid ning nõlvad on täis nii puhkajaid kui tippvõistlusteks treenivaid suusatajaid.
Liibanoni kuulsaim suusataja Georges Salameh pole tuntust kogunud küll mitte niivõrd armastusega valge puuderlume kui ühe teise valget puudrit meenutava aine vastu. Suusamaailm mäletab teda ennekõike möödunud aastal antud positiivse kokaiiniprooviga Prantsusmaal MMil ja Salt Lake City nimetamisega ajaloo halvimaks olümpialinnaks, sest seal puudub igasugune ööelu ja võimalus prostituute tellida. See ei tähenda muidugi, et Liibanonis poleks ühtegi teist head (või vähemalt intelligentsemat) suusatajat, keda tiitlivõistlustele saata. Lihtsalt suured delegatsioonid käivad vaesel ja sõdadest raputatud riigil üle jõu ning teiste pereliikmed pole paraku parlamendis.
Rikkad inimesed, vaene riik
Rikasteks osutuvad Liibanonis vaid inimesed, paljud neist tegelikult vaba meeleolu ja mereõhku nautima tulnud naaberriikide kodanikud või pagenduses edukalt äri alustanud ning kodumaal vaid suvitamas käivad liibanonlased. Riik ise on üsna vaene. Korraliku hariduse saab vaid kallites erakoolides, tasuta arstiabi ei eksisteeri, pensionitest rääkimata. Kuid pea igaühel on suur perekond, kes paneb pead ja rahad kokku, kui on vaja maksta õppemaks, haiglaar-ve või leiva eest. Sellele süsteemile riik loodabki, ehkki vahel veab see siiski alt.
Nii ei täitu kuumad ja tolmused tänavad kallite rannaklubide ja konditsioneeritud pilvelõhkujate vahel pimeduse saabudes mitte ainult kõrgmoe ja kiirete autodega. Ei tea kust ilmuvad välja kõhnad ja kriimud lapsed, kes end jalutajatele külge riputades nätsu, lotopileteid või mida iganes müüa üritavad, või lihtsalt ja otse raha küsivad.
Halas. Aitab.
Sellest piisab, et ükskõik kes maha raputada. Tegelikult ei lähegi seda muudes olukordades vaja, isegi kaupmehed ei ole Liibanonis tüütud. See on maailma üks külalislahkemaid riike, kus marhaba ja tikram**** ning naeratus on igaühel alati suul.
Ehkki naeratused ei kao hetkekski, õnnestus liibanonlast südamest naermas näha vaid ühel korral. Ühel ööl pealinnast pisut põhja pool asuvas kunagises tähtsas sadamalinnas Bybloses hotelli terrassil viimaseks vesipiibuks kogunenud seltskond hakkas lõpuks ka ametlikumalt tutvuma ning tööreisil olev härra Luksemburgist ulatas samuti lauas viibinud hotelliomanikule oma visiitkaardi.
Viimane heitis sellele korraks pilgu ja puhkes igasugust viisakust unustades naerma, peaaegu pillates umbes minu käsivarre jämeduse kalli sigari. Naerust luksudes pühkis ta pisaraid, suutmata midagi öelda, pani kaardi lihtsalt lauale. Maksukonsultant, seisis sellel.
“Te olete küll valesse riiki sattunud,” ütles ta mõni minut hiljem, kui jälle rääkida suutis. “Me siin ei maksa makse!”
Eeskujulik Luksemburgi kodanik vaatas vestluskaaslast siira hämminguga.
“Salam aleikum,” sai tema juba esimestel tundidel hiilata.
Silvia Pärmann on ajakirja Diivan peatoimetaja.
*jumal olgu teiega
** ei-ei-ei
*** tänan
**** tere ja tere tulemast
