Viibin juba teist nädalat Hawaiil, suurel saarel, Big Islandil, maailma kõige kõrgemal mäel, aktiivseimal maakoore osal, kuhu inimesed üle maailma punaseid voolavaid magmajugasid ja süsimusti laavavälju tulevad vaatama. Väljas siristavad kõikvõimalikud värvilised linnud, aed lokkab rohelusest, taamal loksub ookean. Süsimusti öid kroonivad säravad taevatähed. Tulin Lolia ­ökokogukonda, et osaleda teadliku sensuaalsuse töötoas, ja järjekordsesse laupäeva­hommikusse ärgates aeglaselt söögiala poole liikudes on kõik vanaviisi: kogukonna liikmed sumisevad omavahel sõbralikult juttu. Pudrukauss pudrukausi järel täitub maitsva kaerahelbega. Tõstan taldrikule parasjagu puuvilju, kui muidu alati heatujuline köögipealik Garry, konkreetse olekuga ja mobiiltelefon tugevalt sõrmede vahel, rahva hulka kiirustab. „Hawaii saarte poole on teel ballistiline rakett. Varjuge! Tegemist ei ole õppusega!“

„Mis asja?“