Müüdid

Iisraelis reisides on peaaegu võimatu leida kohalikke, kes oskaksid öelda, kuidas saab Palestiina territooriumile. Iisraelis on palju inimesi, kes siiralt soovivad rahu, kuid kultuuriline segregatsioon on nii läbiv, et reeglina ühtegi araablast lähemalt ei tuntagi, Palestiina aladele on aga Iisraeli võimud oma kodanikele sisenemise hoopis keelanud.

Müüdid ja stereotüübid on omased igale maale, kuid Iisraelis vallandab juba ainult küsimus Palestiinasse mineku kohta sageli emotsionaalse monoloogi sellest, kuidas sinnaminejaid varastatakse paljaks, vägistatakse ära, müüakse maha ja neil lõigatakse kõri läbi. Müütide tekkes on suur osa sellel, et Iisraelis elavate araablaste ja juutide teed ristuvad ­harva. 27aastane Reizl on kümme aastat koolide kõrvalt kohvikutes, baarides ja klubides ­töötanud. Tema sõnul on Jeruusalemmas vaid üks klubi, kuhu võivad tulla nii juudid kui araablased. Iisraelis ­kohatud inimeste seas on ta ka üks väheseid, kes on kunagi mõne araablasega rääkinud pikemalt kui kolm sõna. Araabia keelt ei oska küll ka tema.

Esimese hooga ei näegi muud võimalust kui hääletada Palestiinasse. Küüti pakkunud paksemat sorti autojuhi näole tekib mu sihtkohta kuuldes siiras mõistmatus, ta isegi laseb rooli lahti, et laiutada arusaamatuses käsi: Palestiinasse? Miks? Mis seal siis on? Seal on araablased, nad on moslemid, seletab ta mulle igaks juhuks. Primitiivsed inimesed, elavad vaesuses, ja iseäranis ohtlikud minusugusele juudi päritolu naisele. Hiljem saan teada, et tegelikult on Jeruusalemmaga olemas täiesti regulaarne bussiühendus.

Jenin

Istudes Põhja-Palestiinas, Jenini põgenikelaagi teatri kiviseinte vahel, proovin aru saada, mille vastu inimesed protestivad.

Kevadiselt rohetama löönud mäenõlvade vahel asuv Jenin on olnud alates 1950ndatest Iisraeli ja araabia maade veriste konfliktide keskpaigas. Ta on olnud Iraagi, Iisraeli, Jordaania ning taas Iisraeli käes. Palestiina haldusesse läks Jenin 90ndate keskel, ent olles üheks Teise Intifada (ülestõusu) keskuseks, oli aastatuhande algul pidevaks Iisraeli armee sihtmärgiks. Täna elab seal umbes 200 000 inimest, põgenikelaagri üksteise külge kleepuvates viltustes betoonmajades aga lisaks veel 20 000.

1953. aastast peale on seal asunud põgenikelaager palestiinlastele, kes aeti ära või kes pidid põgenema oma koduküladest, kui Iisrael vallutas ümberkaudsed maa-alad. Mitu põlvkonda Jenini elanikke on näinud pidevat vägivalda ja lähedaste surma. Lapsed on üles kasvanud ebakindluses, teadmata, mida toob homne päev.

Seina taga

Palestiinat nimetatakse üheks tänapäeva suurimaks vanglaks ja üksikutest kildudest pilti kokku pusides hakkab tunduma, et see ei olegi lihtsalt sõnakõlks.

Mustafa on 24aastane fotograaf ja filmitegija. Tema vanemad on pärit Haifast, kuid olid sunnitud sõja ajal põgenema. Tagasi koju ei saa nad enam ilmselt kunagi. Mustafa on sündinud põgenikelaagris ja ­selleks, et Palestiinast lihtsalt korraks välja saada, peab ta kuude kaupa ootama otsust, kas Iisraeli võimud annavad talle selleks loa või mitte.

Ismail on 56aastane põllumees, kelle elukohas kulgeb nüüd Iisraeli võimude püstitatud kohati peaaegu 8 meetri kõrgune betoonist ja okastraadist eraldusmüür. "Apartheidi müür” on keegi 700 km pikkuse monstrumi peale tabavalt kirjutanud. See lõikab ära rahvusvahelise õiguse järgi Palestiinale kuuluvad alad, võtab ära viljakad põllumaad, lahutab külasid ja perekondi. Suur osa Ismaili 9-liikmelise pere elatamiseks kasutatud maadest on jäänud teisele poole müüri.

Müüri vastu ei ole olnud abi isegi mitte Rahvusvahelise Kohtu otsusest, mille kohaselt selle asukoht suures osas eirab Roheliseks Jooneks nimetatavat kokkulepitud piiri ja kohati lõikab isegi kuni 16 km sügavuselt Palestiina aladele, põhjenduseks sinna ehitatud asunduste kaitsmise vajadus. 5600ruutkilomeetrisel Palestiina läänerannikul on iga sentimeeter eluks oluline. Iisraeli võimud kinnitavad, et müür on vajalik iisraellaste turvalisuse tagamiseks. Nagu ka checkpoint’id, mida on täis kogu Palestiina, neist suurimaks ja problemaatilisimaks Jeruusalemma ja Palestiina pealinna Ramalla vahel asuv Qalandya.

Suur piiripunkt on jagatud laeni ulatuvate trellidega kitsasteks – mitte üle poole meetri – koridorideks. Vahel saab aru, kust peab minema, vahel proovivad inimesed huupi tulutult kord üht, kord teist käiku. Heidan pilgu kõrval seisvate Iisraeli sõdurite poole – kuhu pean minema? Kolmandasse, hüüavad nad kõigepealt. Kolmas on kinni. Lähen tagasi. Esimesse, kästakse siis. Tegelikult on hoopis viies käik see, kust läbi saab. Laeni ulatuv pöörlev uks kiilub kinni ja õblukesemad naised ei jõua seda edasi lükata. Mõnikord lastakse kaks inimest korraga, mõnikord kolm. See, keda ei lasta, jääb mõneks ajaks raudkappi lõksu. Vahel minutiks, vahel kauemaks. Kärkiv naine klaaskastis teisel pool trelle ei oska araabia keelt ja mingi segaduse peale muutub tema kisa ingliskeelseks. Vaadates vana meest, kes oma kilekotti röntgeniaparaati topib ja küsivalt talle otsa vaatab, võib ­kahelda, kas inglise keel aitab tal naisest paremini aru saada.

Peaaegu pool tundi kümneinime­selises järjekorras ootamist tekitab küll tunde, et liikumine toimub liiga aeglaselt, kuid tegelikult on see isegi suhteliselt hästi. Hapral õrnajumelisel 30aastasel sekretäril ­Dalalil läheb vahel kümme minutit, vahel aga hoopis kolm tundi, et checkpoint läbida ja tööle saada. Müürid ja kontroll­punktid ei lase lastel tundide alguseks kooli jõuda ega rasketel haigetel õigeaegset meditsiiniabi saada. Kõige sagedamad kannatajad on komplikatsioonidega sünnitajad, keda kokkulepetest hoolimata piisavalt kiiresti läbi ei lasta. Halvimal juhul lõppeb see surnultsündinud lastega.

Okupatsioon ja terrorism

Palestiinas elavad inimesed ­pideva mure paine all. Okupatsioon lämmatab nii majandust kui ­sotsiaalseid kontakte ning juurdepääsu igapäevaelus nii olulistele teenustele. Keegi ei tea, kuhu olukord välja võib jõuda, millise sammu Iisraeli ­võimud järgmiseks ette võtavad. Abi pole olnud lõpututest aruteludest ega rahvus­vahe­lisest õigusest. Genfi konventsioo­ni kohaselt ei ole ­sugugi õige, et ligi 500 000 iisraellast elab ­Palestiina ­terri­tooriumile rajatud asundustes. Ometi elavad nad seal edasi.

Viimased kümme aastat oleme harjunud kuulma, et kõik moslemid on terroristid, et see on midagi islamikultuurile omast ja usuga seotut. Religioon on Palestiina igapäevaelus küll kindlal kohal, kuid selle funktsiooniks on pigem määrata traditsioone ning kohas, kus inimesed on niivõrd palju puutunud kokku valu ja ebakindlusega, kiputakse teinekord muidugi klammerduma traditsioonidesse ning muutuma konservatiivsemaks kui muidu kombeks olnud. Selles aga, kui palju usk Iisraeli või Läänekalda riigipoliitikat määrab, ei näi küll suurt vahet olevat. Vaadates rabide mõjuvõimu, on ehk Iisraelis usu osa tugevamgi.

Palestiinlased tahavad õigust enesemääramiseks. Õigust selleks, et oleks kodu, kus võib aknast välja vaadata tundmata hirmu, et sind tabab juhuslik kuul. Kui olukord tundub täiesti lootusetu, võib juhtuda, et võetakse kätte relv. Kõigil ei pruugi nii hästi vedada, et laulmisega vabaks saadakse, eriti olukorras, kus ka rahumeelsed demonstratsioonid sageli vallandavad vastaspoole sõdurite vägivaldse reaktsiooni.

Palestiinlaste ja iisraellaste arusaam konflikti ajaloolistest tagamaadest ja võimalikest lahendustest on erinev. Selge on ka see, et nii iisraellastel kui palestiinlastel on õigus ­elada, ilma et peaks kartma kallaletunge, piinamist või enda maalt põgenema. Hirm saada maamunalt pühitud on mõlemal poolel, aga õigused ja võimalused on väga erinevad. Praegu on trumbid Netanyahu valitsuse käes, Iisraeli kohalike rahusoovijate hääl kipub aga sise- ja välispolitiiliste manipulatsioonide alla mattuma.

Poliitka ei ole kunagi mustvalge ja lihtne, aga kurb on vaadata, kui inimõigused jäävad reaalpoliitika huvide varju. Inimeste soovid ei olegi nii kohutavalt keerulised. "Vahel tahaks väga mere äärde,” ütleb Mustafa nukralt. Meri on temast 50 km kaugusel, aga sama hästi võiks see olla Hiinas.