Üks suuremaid iga-aastaseid spordivõistlusi Euroopas, tänavu oli piletiga pealtvaatajaid 258 500. Esimest korda korraldati ööpäevasõit Prantsusmaa provintsilinnas aastal 1923, tänavune võistlus oli järjekorras 85.

Võistluse mõte on lihtne: 60 autot sõidavad ööpäev läbi ringiratast ja kes 24 tunni möödudes on kõige rohkem ringe läbinud, pälvibki esikoha. Igal autol on kolm juhti, kes vaheldumisi roolis istuvad. Sõltuvalt võistlusklassist (neid on neli) tuleb boksis tankimiseks ja/või rehvivahetuseks ja/või sõitjavahetuseks peatuda iga 35–50 minuti järel.

Olen kaks korda ajakirjanikuna ja organiseeritud korras käinud Le Mansi ööpäevasõitu vaatamas. Mõlemad elamused olid vägevad, aga ... No tahaks ikka nii, et ei peaks kellegi teise suvast sõltuma. Tänavu saigi unistuste reis Le Mansi teoks, kaaslasteks Autolehe kolleegid Keijo ja Urmas.

Plaan oli lihtne: lendame Tallinnast Pariisi, rendime sealt autoelamu, sõidame sellega 200 kilomeetri kaugusele Le Mansi, peatume raja sees kämpingus ja esmaspäeval pärast võistlust tuleme sama teed tagasi. Arutasime muidki variante (näiteks võtta autoelamu Eestist ja sellega Prantsusmaale sõita), aga need jäid tohutu aja- ja rahakulu tõttu kõrvale.

Autoelamu rentimine on internetiajastul lihtne. Paraku küsivad suured rendifimad, kellega asjaajamine olnuks hõlpsam, hingehinda. Väiksemate kontorite ja erapakkujatega on Prantsusmaal aga see häda, et suhtlemine käib ainult prantsuse keeles. Lõpuks aitas hädast välja eraisikutest omanikke ja rentijaid vahendav portaal yescapa.com, mida mõningate mööndustega võiks nimetada autoelamu-uberiks.

Seitsmemeetrise bussiga Pariisi ummikus

Igatahes jõudsime neljapäeva pärastlõunal kokkulepitud ajal Pariisi äärelinnas asuva pseudogooti stiilis kiriku juurde. Ei-ei, pühamehed autorendiga ei tegele, ent kiriku õu oli muudetud tasuliseks parklaks, kus meie „ratastel kodu“ seisiski. Ka omanik Patrick juba ootas. Muidugi ei osanud Patrick sõnagi neis keeltes, milles meie end kodus tundsime. Õnneks oli tal kaasas „tõlk“ Olivia, kes küll iga kolmanda sõna juures kukalt kratsis ja mõmises, aga siiski enam-vähem arusaadavaid ingliskeelseid lauseid moodustas.

TUNTUD MAAMÄRK: Vaateratas raja välis­küljel töötab kogu öö ja pakub üliefektseid vaateid. Foto: Toomas Vabamäe

Paberid said täidetud, aga kohe kerkis teele esimene takistus. „Vigursõit“ kirikuõue väravapostide vahelt ülikitsukesele tänavale pani mind (kes ma pidin rooli asuma) tõsiselt muretsema. Õnneks märkas Patrick mu kimbatust ja pakkus lahkesti, et manööverdab oma automaja (ligi seitse meetrit pikk, 2,3 meetrit lai ja 3,1 meetrit kõrge) ise boulevard’ile.

Ega seal lihtsam polnud. Vasakpööre keskmisest sõidureast, vasakul suur furgoon, paremal linnaliinibuss, võttis ikka päris ärevile. Pariisi ringteel (Périphérique) valitses olukord, mida meie nimetaksime liiklusummikuks. Pariislased ise seda ummikuks ei pea ja tõesti – kui seisma jäimegi, siis korraga ehk minutiks. Aga ka liikumiskiirus ei tõusnud üle 20 km/h ja kogu aeg tuli silmas pidada sõiduridade vahel ukerdavaid mootorrattureid.

FÄNNE ÜLE ILMA: Üks kümnetest Le Mansi laagri­platsidest. Foto: Toomas Vabamäe

Olime teinud ränga taktikalise vea. Meie autoelamu peatuskoht asus Pariisi kirdeosas, aga kiirtee Le Mansi poole algab metropoli edelanurgast. Mõistlikum olnuks ka auto sealtpoolt leida, saanuks ajakadu ja stressi vältida. Aga kui poolteist tundi hiljem oli rataste all juba autoroute, läks kõik nagu lepase reega. Teel tegime veel poepeatuse, et end nädalavahetuseks proviandiga varustada (hiljem tuli üht-teist siiski juurde osta, aga see oli imelihtne: Carrefouri supermarket asub Le Mansi ringraja väravast vaid kolme trammipeatuse kaugusel).

Ent siis läks järsku kiireks. Akrediteerimiskeskus oli lahti kella kaheksani ja paberid tuli kindlasti kohe korda ajada, muidu poleks me kämpingussegi pääsenud. Kuna ööpäevasõidu ajaks korraldatakse Le Mansi ümbruse liiklus põhjalikult ümber, puudus meil vähimgi aimdus, kaua kohalejõudmiseks aega kulub.

KÕIK VÄSIVAD: Öösel kell kaks on isegi peasirge äärsed tribüünid tühjad. Foto: Toomas Vabamäe

Selgus, et jäi veel varugi. Kell 19.45 saime kaela sissepääsu tagavad kaardid ja küsisime igaks juhuks ka kohta pressiparklasse. Rangeilmeline madame kostitas meid selle peale ühe iseäranis range pilguga, ent seejärel libistas käe sahtlisse ja ulatas Keijole imettegeva mõjuga parklakaardi kirjaga „P 6bis“. See oli nagu lotovõit ja andis meile platsi otse boksiala taga paiknevasse parklasse. Säästsime tuhandeid samme jalavaeva, pealgi oli asfaltplatsil (õieti Le Mansi väikesel, Bugatti rajal, kus sõidetakse MotoGP Prantsusmaa etapp) elamine palju-palju mugavam kui kämpinguks muudetud heinamaal. Parkimispiletil seisis küll karm kiri Camping interdit, ent sellele ei pööranud tähelepanu isegi muidu väga karmid korraldajad. Keeldu rikkuvaid autoelamuid seisis parklas sadu.

Kuidas Le Mansi vaadata...

Reedel ei toimu Le Mansi rajal midagi, meie aga veetsime aega kasulikult ja kõndisime läbi enamiku publikualadest sihiga leida parim võimalik vaatamiskoht. Sammulugeja näitas õhtul arvu 29 664 ja parema päka all tulitas vesivill. Aga koha leidsime ülihea, Dunlopi kurvide välisküljel. Laupäeval selgus, et raja veerde kogunenud rahvamassid varjasid enamiku loodetud suurepärasest vaatest ära, aga omajagu nägime sealtki.

Kuna autod liiguvad Le Mansis väga erineva tempoga ja sõitjad on väga erineva klassiga, kaob juba esimese paarikümne minutiga ülevaade paremusjärjestusest. Kogenud vaataja suudab heal juhul jälgida üldliidreid. Õnneks on raja veeres hulk suuri videoekraane, mobiiltelefonis tiksub ajavõtuäpp ja raadiost tuleb ingliskeelne Radio Le Mans. Seekord toimus suur osa draamast öösel ühe ja poole kahe vahel, aga neistki sündmustest saime osa reaalajas.

HEA VAATAMISKOHT? Jah, kuni rajaäär rahvast veel tühi oli. Foto: Toomas Vabamäe

Tegelikult pole ka vaja hiiglapikki jalgsimatku teha, sest olulisemate vaatamisalade vahet kurseerivad tasuta bussid. Ent ikkagi võtab mistahes ümberpaiknemine tohutult aega. Näiteks raja kaugeimasse punkti, Mulsanne’i kurvi käib buss vaid korra tunnis ja sõitki kestab mitukümmend minutit.

Tänavune Le Mans oli harukordne, sest võistlusnädala jooksul ei tulnud tilkagi vihma. Ühest küljest oli see hea, sest mõõdukaski sadu muudab rajaümbruse hiiglaslikuks mudamülkaks. Ent kämpinguelanikele oli kuivusest põhjustatud tolm vähemalt sama ebameeldiv. Mõned teeradade äärde pargitud autod kattusid pühapäevaks nii paksu tolmukorraga, et selle alt polnud enam kerevärvigi näha. Kuidas seal kõrval veel telkida sai?

Tänu pressikaardile ja fotovestile pääsesime ka kohtadesse, kuhu tavavaatajat ei lasta. Mulsanne oli muljetavaldav, aga Indianapolise ja Arnage’i vaheline sirgejupp vapustav. Kes peab plaani Le Mansi vaatama minna, siis Arnage’i publikualal (see asub raja välisküljel ja sinna käivad ka bussid) lihtsalt peab ära käima. Eriti efektne on vaatepilt õhtuhämaruses, kui prožektorivalgusele lisaks täiendavad vaatepilti ka ereoranžilt hõõguvad pidurikettad.

... ja kuulata

60 võidusõiduautot teevad kõva lärmi. Samas on põnev kuulata, kui erinevat häält erinevad mootorid tekitavad. Kogenum võidusõiduhuviline suudab mõne aja pärast mööduvatel autodel vahet teha ilma neid nägemata. LMP1-prototüübid on tänu turbole üsna vaiksed, seevastu uued GT-klassi Porsched tekitavad sellist häält, nagu hakataks hiiglasuure kreissaega maakera poolitama. Aston Martini V12 ja Corvette’i V8 on ehk valjemadki, kuid nende madalatooniline mörin ei lõika kõrvu sugugi nii teravalt kui Porschede viimsepäevahuilged. Kellele see mürataust liiga häiriv tundub, sellele pakutakse kõikjal kõrvatrop­pe. Mina neid ei kasutanud, kuigi kergema uinumise nimel olnuks see ehk mõistlik. Õnneks toimis kolmandikliitrine Leffe Blonde sama tõhusalt.

ELU KEEB: Õhkkond meenutab rokifestivali, mitte spordi­võistlust. Foto: Urmas Mand
FINIŠ! Pealtvaatajad püüavad pildile võitjaautot, mis ülidramaatilise sõidu järel boksidesse naaseb. Foto: Urmas Mand

Pühapäeva õhtu on Le Mansis täiesti eriline. Kõik on surmani väsinud ja üritavad võimalikult kähku rajalt jalga lasta. Tegelikult pole see hea mõte, sest ees ootavad kümnete kilomeetrite pikkused ummikud. Meie jätsime lahkumise teadlikult esmaspäeva hommikuks. Boonusena saime läbi sõita suurema osa võistlusrajast – see on tegelikult tavaline maantee, mis võistlusvälisel ajal liiklusele avatud.

Kiirteeots Pariisi möödus kiiresti ja Périphérique’i läbisime vaat et lennates. Ilmselt olid ka Pré-Saint-Gervais’ kitsukesed tänavad vahepeal laienenud, sest nüüd roolisin meie maanteemonstrumi parklaks muudetud kirikuõue välja. Väravapostide ja autoelamu vahele jäi kummalgi küljel vast viis sentimeetrit, aga sellest piisas. Eduka Le Mansi saladus ongi ju olemasolevate ressursside õige hindamine ja ärakasutamine.