Linn, kuhu ei taha tulla isegi illegaalid
Baltimore sattus viimati esiuudisesse aprilli lõpus, kui valgete politseinike brutaalsuse tagajärjel hukkunud afroameeriklase juhtum mustanahalised linnas tänavatele tõi. Linnal, kus mul õnnestus vahetusdoktorandist abikaasa tõttu pool aastat elada, ongi kaks nägu – siin asub üks USA parimaid ülikoole Johns Hopkins, mille teadlaste uuringuid näiteks ajakiri GEO peaaegu üle numbri kajastab, kuid teisalt on linn ülimalt kriminaalne ja hullematel aastatel satub vaata et iga päev keegi mõrva ohvriks.
Ilmselt ei juhtunud päris põhjuseta, et produktsioonifirma HBO oma kümne aasta taguse hittkrimiseriaali “The Wire” tegevuspaigaks Baltimore’i valis. Baltimore jaguneb linnaosadeks, kuhu enam-vähem julgelt minna võib, ja linnaosadeks, kust on õigem eemale hoida ning võib ainult autoga hädavajadusel läbi sõita. Meie leidsime oma elukohaks Johns Hopkinsi ülikooli campus’est vaid viieminutise jalutuskäigu kaugusel asuva ligi 500 korteriga Maryland Apartmentsi, mis tänu ülikooli vahetule lähedusele on hästi turvatud. Ülikoolist 15 minuti sõidu kaugusel asuvasse raudteejaama jalutada aga ei soovitatud, sest sinna vahele jääb valdavalt mustanahaliste koduks olev slumm, kus veidi enne meie Baltimore’i kolimist 2012. aastal õhtusel ajal ka üks vähihaiguse ravi uurinud professor tapeti. Meie majast veerandtunnise jalutuskäigu kaugusel asuvasse Gianti supermarketisse viisid kindlatel kellaaegadel ülikooli väikebussid, kuid päevasel ajal tundsin end selles suunas liikudes piisavalt julgelt, et ka jala poodi minna, teades samas, et kauplusest edasi jookseb mõtteline piir, kuhu minusugusel asja pole.
Toidukõrbed viivad tervise
Giantis käies kadus mu hirm, et kogume pool aastat Ameerikas elades mitu kilo kehakaalule juurde, sest tavaline toidukraam on poes olemas ja Euroopaga suhteliselt samas hinnaklassis. Ülikooli sööklas ja lähemates kiirtoidurestoranides söömine meile ei sobinud, sest sealne valik oli ebatervislik. Samas näiteks üliõpilased on sunnitud toituma ülikoolilt saadud toidutalongidega, mis võimaldavad õppeasutuse sööklates valida pitsa, hamburgeri ja friikartulite vahel. Ebatervisliku toitumise põhjused polegi alati harjumuses või oskamatuses tervislikku sööki valmistada.
Nii Baltimore’is kui paljudes teistes Ameerika linnades laiutavad vaesemates linnaosades niinimetatud toidukõrbed: kilomeetrite kaupa pole korralikku toidupoodi, vaid üksnes nurgapoed, kus värsket puu- ja köögivilja ei leiagi. Viiendik Baltimore’i elanikest ehk 120 000 inimest elab toidukõrbes, seejuures üks neljast kooliealisest lapsest ja üks neljast mustanahalisest. Tervisliku toidu halb kättesaadavus näiteks ülekaalukalt mustade linnaosades Rolands Park ja Hollins Market on üks faktor, miks Baltimore’i rikkama kihi elanikud elavad ligi 20 aastat vaesematest kauem.
Farmerite turu rõõmud
Johns Hopkinsi vabatahtlikud tudengid korraldasid Baltimore’is mitu projekti, et vaeseid peresid tervislikumalt sööma õpetada. Meie korterelamu ja Gianti poe vahel leidis aga laupäeviti aset hea atmosfääriga Waverly farmerite turg, kus otse põllumeestelt ostsime rohelisi ube, kartuleid, õunu ja toorõunamahla (mida seal siidriks kutsutakse), kuid samuti apelsine Floridast, ehtsat tulisoolast võid ja koduseid moose. Ostjad olid enamjaolt valged veidi rikkamad elanikud, kes lisaks ostlemisele nautisid tänavamuusikute ja žonglööride etteasteid. Kuid palju on vaeseid valgeid elanikke. Virelemine jaguneb USA linna kohta üsna võrdselt: umbes 40 protsenti vaesuspiiril elavatest linnaelanikest on valge nahk (statistiselt on “valgenahaliste” osakaal linnas samas vaid 28%).
Baltimore pole ilmselgelt populaarne elukoht, sest isegi (illegaalsed) immigrandid ei kipu siia: näiteks 2010. aastal moodustasid immigrandid vaid 7 protsenti elanikkonnast, mis on kõrgeim tase alates 1940. aastast (üleriigiline keskmine on kaks korda suurem). Kui 1950. aastal elas Baltimore’is 950 000 inimest, siis 2013. aastal vaid 622 100. Demograafide sõnul saab linn elanikkonda suurendada vaid välisimmigrantide abil Ladina-Ameerikast, Aasiast ja Aafrikast. Möödunud aasta lõpus teatas linnapea Stephanie Rawlings-Blake, et linn üritab sinna elama meelitada 10 000 uut immigranti, tehes neile muu hulgas kodu ostmiseks laenu saamise lihtsamaks.
Priist linnabussist katsejänesepalgani
Ülikooli tudengitele ja töötajatele mõeldud bussid viisid meid vastavalt vajadusele raudteejaama, haiglasse ja teises linna otsas asuvatesse Walmarti ja Macy’se kaubanduskeskustesse. Paaril korral, mil ülikoolis oli vaheaeg, need bussid ei liikunud ja olime sunnitud sõitma läbi rassiliselt kirevamate linnaosade kulgeva ühistranspordiga. Ühistranspordile ma aga liiga teha ei tahaks, sest kesklinnas liiguvad väga mugavad tasuta bussiliinid Charm City Circulatori nime all. Meie Baltimore’is viibimise ajal oli seal veel kolm liini, Orange, Purple ja Green Line, praeguseks on lisandunud veel Banner Route ja Harbour Connector.
Tänu tohutu suurele Johns Hopkinsi ülikooli haiglale on linn inimkatsete taimelava. Igas kohalike ajalehtede The Baltimore Sun ja City Paper numbris ilmuvad kuulutused, mis kutsuvad osalema ravimiuuringutes, pakkudes osalemise eest sadu kuni tuhandeid dollareid, kuid annavad ühtlasi teada, et katsega kaasnevate võimalike riskide eest firma ei vastuta. Mõtlesin kuulutusi sirvides, et kuigi nii hea renomeega ülikooli asumine sellises urkalinnas on mulle seletamatu fenomen, on teisalt teadlastel väga lihtne leida tuhandeid vaeseid, kes piisava rahasumma eest on valmis tegema mida iganes. Tavaliste ravimiuuringute kõrval otsiti osalema kokaiinisõltuvuses isikuid.
Kohalik tasuta iganädalane alternatiivajaleht City Paper, mille leiab ka veebiversioonina, oli mulle eriti südamelähedane infokandja. Mäletan, kui lugesin nende selgitust rubriigile “Murder Ink” (“Mõrvatint”): nad kirjutavad igast Baltimore’is aset leidnud mõrvast nii, et tapmised ei jääks ainult statistikaks, vaid ajakirjanik edastab lisaks faktidele midagi tapetud isiku kohta.
Avades näiteks tänavuse 2. juuni väljaande, saame teada, et sel nädalal leidis aset 8 mõrva, 116 on tänavuste tapmiste koguarv ja 28. mail tapeti 31aastane aafrika-ameeriklane Jennifer Jeffrey-Browne ja tema 7aastane poeg Kester, kes käis Baltimore International Academy teises klassis ja õppis hiina keelt. Nädalast nädalasse neid numbreid kokku lugeda on masendav.
Ülikool just nagu filmis
Ja ometi olen ma ülekohtune, kui Baltimore’i urkalinnaks nimetan, sest linnal on kaks nägu. Ma armusin sügavalt Johns Hopkinsi ülikooli campus’esse, mis on just täpselt selline nagu Ameerika filmides: peaväravast viivad kahelt poolt kõnniteed väikesel künkal asuvasse raamatukokku, paremal käel asub pisike ja armas ülikooli muuseum, otse ees suur murulapp, kus tudengid soojemate ilmadega gruppides istuvad ja mida väga sobivalt The Beachiks ehk rannaks kutsutakse. Igal teaduskonnal ligi 140aastase ajalooga ülikoolis on oma punastest tellistest maja ja muidugi ei puudu USA ülikoolidele nii omased spordirajatised.
Ülikooli külastavad paljud kuulsad teadlased, poliitikud, ühiskonnategelased, kelle loenguid on huvilistel võimalik tasuta kuulata. Ühel õhtul esines suures auditooriumis ka Baltimore’i linnapea, vastu ootusi naine ja mustanahaline Stephanie Rawlings-Blake, kes rääkis Baltimore’i probleemidest ja tulevikust. Üks põletav probleem on haridus, sest just nimelt sellesse kõrgelt hinnatud Ameerika esimesse teadusülikooli Baltimore’i mustanahalistel üldjuhul asja ei ole. Mustanahalisi näeb campus’es tuhandete üliõpilaste seas väga üksikuid, asiaate juba veidi rohkem. Üks Baltimore’ist pärit valge tudengineiu, kellega tuttavaks sain, selgitas, et linnas on koole piisavalt, aga hea hariduse saamiseks tuleb laps panna kõigepealt eralasteaeda ja seejärel erakooli ning vaestel selliseid summasid kusagilt võtta ei ole. Linnapea Rawlings-Blake on suur erand, aga ta tuleb haritud perest – ema on arst ja pere on juba pikemat aega poliitikas tegutsenud.
Hampdeni jõuluaja imedemaa
Ülikooli tagant algab Hampdeni linnaosa väikeste eramajade, aedade ja pisikeste kohvikute ning poekestega. Detsembris tasub külastada Hampdenis 34. tänavat, mis 67 aastat tagasi võttis eeskujuks Hollywoodi filmi “34. tänava ime” (esimene version 1947, uusversioon 1994) ja muundub jõuluajaks säravaks imedemaaks. Ilusa traditsiooni alustas tollal teismeline Bob Hosier, kes oma vanemate aias valgusketid puule sättis, ja et samal tänaval alustas aia kaunistamisega ka Darlene Hughesi pere, said noored omavahel tuttavaks, abiellusid ning muutsid oma koduaia iga aasta detsembriks lähematele ja kaugematele huvilistele vaatamisväärsuseks.
Hampdeni-sarnaseid ilusaid linnaosi on teisigi. Villasid ümbritsevad aiakesed, luksuslikud elamud Inner Harbouris ehk Sisesadamas ning Fell’s Pointi jahisadamas. Fell’s Pointi sattusime ühel kevadõhtul, kui meri tüünelt päikest peegeldas ja jalutajad ennastunustavalt jäätist limpsisid. Ühe kai ääres peatus halli värvi jaapani sõjalaev, mille kõrval me kümneid fotosid klõpsisime. Inner Harbouris elas kuni surmani 2013. aastal The Baltimore Suni andmetel Baltimore’i rikkaim eraisik, krimikirjanik Tom Clancy. Clancyl oli seal tohutult suur majakompleks Ritz-Carlton Residents, mis on kokku ehitatud kuuest endisest eramust ja sisaldab muuhulgas ka erakino. Residentsi eest maksis ta 350 000 dollarit maamaksu aastas, mis on väga suur summa vaesele linnale nagu Baltimore. Clancy oli muide ka linna pesapallimeeskonna Baltimore Orioles kaasomanik.
Turist leiab Baltimore’is vähemalt paariks päevaks tegevust, sest seal asub Ameerika üks suuremaid meremaailmu ja suur teaduskeskus Inner Harbouris, mitu tasuta muuseumi – näiteks The Walters Art Museum ja The Baltimore Museum of Art – ning väga eriline naiivkunsti muuseum American Visionary Art Museum. Visionääride muuseum üllatab juba enne, kui sisse astud, olles osalt kaetud klaasi-ja peeglikollaažiga, maja ees seisab peeglitükkidest kuusk. Iga aasta suvel korraldab muuseum kineetiliste skulptuuride võistluse – kunstiteosed-sõidukid, mis peavad inimjõul teatud maa läbima. Hiljem muuseumile annetatud sõidukitest on ülisuur roosa koer vaatepilt, mida naljalt ei unusta.
Ja nagu näitekirjanik Bertolt Brecht kunagi kodulinn Augsburgi kohta ütles: parim Augsburgi juures on see, et siit saab rongiga Münchenisse. Baltimore’ist viivad igal tööpäeval tiheda graafikuga sõitvad rongid odavalt Washingtoni vähem kui tunniga.
