Siit kaugel ei ole L’Estaque, 50 kilomeetrit mägist rannikut, 20 km sellest moodustab Calanque, mida kutsutakse ka Marseille majaesiseks aiaks. Ametlikult küll linna osa, sinna jõudes tekib aga tunne, et tsivilisatsioon on kaugele selja taha jäänud. 19. sajandil oli L’Estaque supluskoht, prantsuse kunstnike lemmikpaik Vahemere ääres – sellele järgnes 19. sajandil tööstus 300 vabrikuga, mis tänaseks on kõik suletud. Ainult üks vana vabrik, kus toodetakse kuulsat Marseille seepi, töötab veel. Lihtsad kaluripaadid ja nende omanikud – kõik näeb veel välja nii nagu siis, kui Georges Braque tänaseks kuulsaid sadama stseene maalis. Elu oli siin odav ja rahulik, impressionistidele, nagu August Renoir, avaldas mäestik ja valgus sügavat muljet. Alles on ka viaduktid, mida pildistas August Macke oma maalide jaoks.

Enne kui asume teele mööda üht Euroopa kaunimat rannikuteed, jõuab meie autojuht, lühinimega Richard (tegelikus elus Indiast pärit mister Livarilanto Ronarison) teada anda, et olen esimene eestlane, kellega ta kohtub. Ta on veendunud, et siin ei elagi ühtki eestlast; kuid tema ise ei tahaks küll kuskil mujal olla – põhjuseks päike – ning ta loeb mulle ette ilusa prantsuse keele hääldusega kõik päikeselised kuud… avril, mai… Veel oktoobris, vahel isegi novembriski, kui mistraal taeva tumesiniseks puhub, valguse särama lööb, saab veel õhtutundideni mõnuleda sadamaääresete kohvikute laua taga, klaasikese Pastis’d ees, päikese käes. See polaarõhku toov tuul muutub aga hiljem tugevaks ning on koolutanud terves regioonis puud oma tuju järgi.

Alguses oli sadam

Vieux Port’i, Vana sadama juures algab Marseille ajalugu, 620 aastat enne Kristust, kui kreeklastest meresõitjad rajasid siia esimese asustuse. Siin mängivad muusikagrupid võidu kajakate kisaga, noored rohelised seavad üles oma plastmasskujusid võitluses puhtama looduse eest, ning seisavad hommikuti laudade taga kalurid, pakkudes müügiks oma öist püüki. Siin, kus teevad sisseoste koduperenaised ning luksusrestoranide peakokad, võib näha kõige imelisemaid kalu, nii värvilt kui kujult, ning mõnedki neist moodustavad osa Marseille kuulsast kalahautisest bouillabaisse’ist: racasse ja skorpionikala ja merihunt. Ka peatänavast kõrvaltänavatele keerates leiab kalaturu, kus käib kibe müük ja ost. Roosad ja okkalised, laiade suudega mereelukad, hallid ja sinakad – keda seal kõik ei leia. Müüjateks elanikud Tuneesiast, Marokost, kunagised põgenikud Tšetšeeniast, kes tabades seitsmenda meelega ära potentsiaalse vene keele oskuse, lähevad sujuvalt vestluses sellele üle. Kaluritega vesteldes ei aita aga enam ka prantsuse keele oskus. Kui Pariisis on isegi politseinikud võimelised turistidele inglise keeles selgitusi andma, siis Marseille keele omapära prantsuse keelt eriti ei meenuta – minust saadi aru, aga vastuseid pidin fantaasiat kasutades kombineerima.

Marseille-Provence 2013, regioon Toulouse’ist Arle’ini, see tähendab 200 miljonit inimest, 800 000 Marseille’s. Projekti aseintendant Ulrich Fuchs istub vanalinna teemantpalee kaunis hoones, kus kunagi elasid Marseille itaalia ja hispaania rikkad kaupmehed: “Ma ei tea ühtki teist nii kosmopoliitset linna, kus enamikul on migratsioonitaust.” Üheski teises linnas ei ole nii palju elanikke Põhja-Afarikast. Iga päev sõidavad siit laevad Tunisesse. Muljetavaldavad on linna sadama kai ääres maabuvad hiiglaslikud Vahemere praamid – 20kilomeetrise kai äärde mahub neid 150. Siit saab kiirelt Korsikale, ühe ööpäeva jooksul ka Alžeeriasse.

Sisserändajate ja tööstuslinna kombinatsioon tõi Marseille’le kuulsuse kui petiste, maffia ja korruptiivsete poliitikute linnast, mida toetas terve filmitööstus selliste kuulsate näitlejatega nagu Jean-Paul Belmondo ja Claudia Cardinale. Ka kriminaalromaanid kasutasid just seda tahku Marseille argipäevast – krimikirjanik Jean-Claude Izzo kirjeldused ekspolitseinik Fabio Montale kohtumistest Marseille maffiaga annavad detailse pildi linna impulsiivsusest.

Kuigi see Marseille kuulub suurelt jaolt juba minevikku, nabiti üks kõige rohkem otsitud Itaalia maffia liikmetest alles 2010. aastal kinni just oma korteris Marseille’s.

Marseille’s ei ole kerge öelda, kes on kes, sa kohtad siin inimesi, kes on poolenisti itaallased, pärit Liibüast, või on Armeenia päritolu. Päris algusest peale kohtusid Marseille’s inimesed kaugetest maadest: põhjast tulid keldid ja germaanid, mere poolt kreeklased, ameenlased ja türklased, hiljem itaallased, hispaanlased, portugallased ja korsid.

Akhenaton on tüüpiline Marseille elanik, üks edukamatest ja innovatiivsematest räppbändide liidritest, üle 3 miljoni müüdud plaadiga. Oma kunstnikunime Akhenaton on ta võtnud egiptuse vaaraolt. Tema esivanemad tulid Marseille’sse Napolist, ta on praktiseeriv muslim Itaalia vana traditsiooni järgi.

Marseille on kahepalgeline linn, ütleb Akhenaton. Üks nägu on ligitõmbav ja romantiline – võrreledes teiste linnadega, kus on tunda pidevat eesmärgitut agressiivsust, on Marseille rahulik –, kuid kui tekib probleem, võib see muutuda hullemaks kui kuskil mujal. See on seotud Marseille ajalooga, sest tänaseni on Marseille väga vaene linn.

Sümpaatseks teeb Marseille eriti tema anarhiline suhtumine paljudesse argipäeva puudutavatesse asjadesse, millest üks on tänavaliiklus. On täiesti ükskõik, kas jalakäijale on roheline või punane tuli, auto jääb ikka seisma ja laseb su üle tee.

Ei saa mööda sellestki, et prantsuse hümn on pärit just Marseille’st, algul kandis ta nime “Sõjalaul Rheini armee jaoks”. 600 vabatahtlikku Marseille’st marssisid toetama revolutsioonilist Pariisi, ning kogu pika tee pealinna monarhiat kukutama kõlas nende huulil marsimuusikana see laul. Kolmas prantsuse vabariik kinnitas “Marseljeesi” viitega prantsuse revolutsiooni vabariiklikele ideaalidele riigihümniks, kuigi teda kritiseeritakse ikka ja jälle tema vägivaldse teksti pärast.

Kõiki soosiv hea ema

Marseille kohal troonib linna tuntuima sümbolina kirik Notre Dame de la Garde. “Nii ei nimeta meie teda aga kunagi,” ütleb Richard, “meie jaoks on ta lihtsalt “bonne mere” ehk hea ema. Tema poole pöördume me siis, kui läheme kalale, või siis, kui tahame oma jalgpallimeeskonnale võitu. Tema ees on kõik võrdsed.” 150 meetri kõrguse mäe otsas basiilika torni tipus vaatab väikest Kristust käel hoides peaaegu 13 meetri kõrgune kullatud Maria üle Marseille. Sinna üles tasub ronida, sest sealt avaneb kõige kaunim vaade öisele linnale, kus Marseille sadamad helendavad tuledes. Sealt alla viib tee otse väikese sadamasopi juurde – kaluriküla Vallon des Auffes à Marseille, mille kallastel puhkavad paadid ning mille ääres asub üks Marseille populaarseimatest restoranidest Chez FonFon. Sealne bouillabaisse kuulub parimate hulka linnas.

Paremale jääb kaunis vaade merele: siin asub Pomègue koos kõrvalsaare Ratonneau’ga, kuhu suvel alates kella kaheksast hommikul sõidavad tiheda graafikuga paadid. Kohe sealsamas on tilluke If oma 16. sajandi kindlusega, kuhu Alexandre Dumas pani elama oma krahv Monte-Cristo. Friouli saartel peeti kinni katkukahtlusega laevad, enne kui neile anti luba seilata Marseille sadamasse. Vasakul pool, edasi kivist lõvidega väravast, veedavad oma iluoperatsioonide nädalaid doktor Alain Fogli plastilise kirurgia lossis maailma rikkaimad. Tee ise lõpeb väikese kalurikülasadamaga Callelongue, kus kontrastina on säilinud veel 1911 ehitatud tüüpilised kalurite majakesed, mida kutsututakse hellitavalt les cabanes ehk “põrsakesed” – veidi räämas oma taimedesse kasvanud romantilisuses, ning see muhe nimetus sobib neile ülihästi. Kunagi oli neid Marseille ümbruses tuhat, tänaseks säilinud eksemplarid ei kuulu juba ammu enam kaluritele, vaid on populaarsed suvemajadena, sees tillukesed toad, sageli ilma jooksva vee ja vannitoata. Seda spartalikku suvitustraditsiooni hindavad ka Prantsusmaa ministrid, räägib Richard nimesid nimetamata.

Marseille peatänavalt Canebierilt kõrvaltänavatesse ekseldes avastasin kogemata linna ühe kaunima koha – Court Julieni; alternatiivse ja mägise linnaosa mitmete Põhja-Aafrika organisatsioonide keskustega. Siin on kõige imelisem väljak, mida võib ette kujutada: väikesed tiigikesed, varustatud sildadega, nende ääres palmid, nende vahel üles seatud raamaturiiulid bukinistidele. Ümbritsetud on kõik kohvikutega, mis järgivad päikese käiku – kui päike kaob fassaadi taha, sulguvad ka kohvikud, et alustada uuesti alles õhtutundidel.

Linna vanimas osas asub täna veel veidi unine kivine Le Panier, kus rõdudel ripub pesu, kassid ootavad sisselaskmist kindlusetaolistesse majadesse ja tillukestes söögikohtades palutakse külastajat tunni pärast tagasi tulla, kui koht vabaneb. Siis saab seal ülilihtsa, aga ülimaitsva kalast, oliividest ja kartulist koosneva roa. Pisikestes seebikauplustes tunglevad turistid kohalike perenaiste vahel, kes terve elu on siin seepe ostnud ja arutavad nüüd keemiliste lisandite ning uute värvide üle.

Rohkem kui seep ja kalasupp

Marseille tahab aga olla rohkem kui seep ja oliiviõli ja bouillabaisse ning varustab end raskekaliibriliste arhitektide loominguga. Zaha Hadid, Rudy Ricciotti, Kengo Kuma ja Fuksas on juba aastaks 2013 – mil Marseille saab Euroopa kultuuripealinnaks – kavandanud fantastilisi projekte. See on 21. sajandi täiustus Le Corbusier’ kuulsale hoonele “Cité Radieuse” (Kiirgav linn), mis haarab enda alla kogu linnaosa, kujutades endast 50 000 tonni betooni 34 sambal. Kompleksi sisemuses restoranid, kauplused, vabaõhuteater ja fitness-stuudio, lisaks 337 korterit, igaühel oma terrass vaatega merele.

Alates 1998. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustest on Marseille aegamööda popiks muutunud. Järsku avastasid prantslased, et neile kuulub linn, milles on 30 kilomeetrit randa, sinine taevas, särav päike. Ja alates sellest, kui kiirrong TGV sõidab kolme tunniga Pariisist Marseille’sse, on rongid välja müüdud nädalateks. Ühinege prantslastega, enne kui asi 2013. aastal päris hulluks läheb ja kõik sinna tormavad.