Aeg: suvi 2008
Klass: piloodi
kõrval
Hinne:
5
Pileti saab telefoni
teel. Ütled kuupäeva, alguspunkti, sihtkoha ning oma krediitkaardi
andmed.
Vastuseks kuuled pikka ja meloodilist orkney aktsendiga
ingliskeelset juttu, millest aru ei saa sõnagi. Ka siis, kui see
meloodia teist ja kolmandat korda ette lauldakse, ei mõika mitte midagi.
Siis saab palutud, et öeldagu lihtsalt, kas tehing õnnestus, yes or
no. Vastuseks tuleb yes!
Võid proovida ka meilitsi. Aga aega
läheb rohkem.
Siis saabub oodatud kuupäev. Kuna taskus
pole ei piletit ega tellimuse kinnitust, saab loodetud kõige paremat.
Mingit kohvrite ega käsipagasi läbivalgustamist pole. Ka
ei aeta inimesi nagu vasikaid läbi piniseva värava. Kedagi ei kobata
läbi. Mis sellest üldse rääkida – isegi lennukisse
minejate nimesid ei kontrollita.
Vaid suuremad kotid tuleb panna
terminali ooteruumi, umbes 4 x 4 meetri suuruse toa põrandal asuvale
vannitoakaalule. Ega ta täpselt ei näita, sest üks kohvri serv
jääb põrandale.
Aga sellest polevat lugu. Kui
kohvrid kaalutud ja numbrid paberile kirjutatud, pannakse pagas väikesele
kärule.
Siis tuleb lennuk. Britten Norman Islander,
kaheksakohaline turboprop. Küljel on tal suur Highland Parki logo. See
viimane on maailmakuulus Orkney viskikoda. Nad annavad Loganairile raha,
et too saaks oma piletihindu madalal hoida. Vastutasuks kannab Orkney saarte
vahel lendav lennuk nende logot.
Ta tuleb allatuult. Seda
näitab terminali katusel olev neoonvärvi tuulesokk. Lennuk teeb
maandumisraja ümber uhke kaare, keerab nina vastu tuult ja laskub vaikselt
maha. Keerab raja lõpus end ringi ning ruleerib terminali juurde.
Propellerid jäävad seisma.
Lennukist väljub piloot
Colin. Ta on pidanud oma ametit Uus-Meremaal, Botswanas ja ka paljudes
vähem eksootilistes paikades. Nüüd lendab ta Põhjamere
tuultes ja ududes.
“Kas sa sooviksid istuda teise piloodi
istmele?” küsib Colin. “Saad paremini pilti teha.”
Mis saab olla selle vastu, et lennata piloodi kõrval?
Reisijad on peal, kuid lennukis on isegi veel mõni vaba koht.
Stjuardessi ei ole. Selle asemel keerab Colin end piloodi istmel
rahva poole ja palub kõigil kinnitada rihmad. Pantomiimi
ohutusinstruktsioonidest ta ei esita. Kord ühel varasemal lennul
üks tema kolleeg ütles reisijaile vaid ühe lause, et
“kui näete mind lennu ajal ust avamas ja välja
hüppamas, siis järgnege mulle”. See oli kõik.
Nüüd aga käivitab Colin mootorid. Algul ühe ja siis
kohe teise. Algamas on lennureis üle mere!
Kusagil teispool
merd tehakse lennuki saabumiseks ettevalmistusi. Lennujaamas töötavad
kaks meest, Bobby ja Dave. Bobby on tulnud autoga, aga Dave traktoriga otse
heinakaarelt.
Vahel tulevad nad mõlemad traktoriga.
Olenevalt sellest, mis parasjagu käsil on. Ega nad päeva
lennuväljal veeda. Tulevad veerand tundi enne lennu saabumist kas siis
kodunt, laudast või heinamaalt. Kaaluvad reisijate pagasi, kirjutavad
numbrid kusagile üles, laovad kotid kärule ja jäävad
põrinat ootama. Seda oodates räägivad mehed reisijatega oma
meloodilises ja vaid üksikuile väljavalituile arusaadavas orkney
murdes tasast juttu.
Teispool merd võtab Britten Norman
Islander tuurid üles ja siirdub terminali eest stardirajale. Seal siis
tõmbab Colin täisgaasi peale ja laseb piduri lahti. Lennuk
sööstab paigalt ning kui kiirus on ligi 100 km/h, rebib rattad maast
lahti.
Ilm on imeline. Meri sätendab, taevas on nii rünk- kui
kiudpilvi ning nende vahel tühje laike, kust paistab päike. Meres on
rohe-rohelised laigud – Orkney saarestiku saared.
Lennuk
võtab kõrgust. 30 meetrit, 40 meetrit, 50 meetrit, 60, 70
meetrit, ja siis hakkab laskuma.
“Ma unustasin stopperi
käivitada,” neab piloot Colin, “aga umbes minut ja 20
sekundit,” ütleb ta, kui rattad jälle maad puudutavad.
Maailma lühim liinilend kahe Orkney saarestiku saare vahel on
läbi! Ametlikult kestab ta 2 minutit, reaalselt vähem. Rekord olla 50
sekundit. Oleneb tuule suunast ja kiirusest. Distants kahe sihtpukti vahel on
lühem kui Heathrow’ lennuvälja stardirada.
Colin võtab välja (lennul osalemist tõendava –
toim.) sertifikaadi ja täidab selle ära. Siis võtab karbist
väikese Highland Parki viskipudeli ja ulatab selle koos
sertifikaadiga äsjasele reisijale. Õnnitlused peale selle.
Bobby toob lennuki pagasiruumist kotid ja ulatab piloodile mingid
paberid, Dave samal ajal aitab uusi reisijaid lennukisse. 10 minutit hiljem on
Loganairi Britten Norman Islander jälle õhus, Bobby koduteel ja
Dave heinakaarel.
Ühe suuna pilet Westray saarelt Papa
Westrayle maksab 14 Šoti naela (233 krooni). Edasi-tagasi sama
päeva pilet maksab 12 naela, tagasitulekuga mõnel teisel
päeval 18 naela.
Toomas Mikkor