Loodusereis Aadria rannikule

Krista Jutt sõitis bussiga läbi tosina Euroopa riigi ja pani päevikusse kirja kõik, mis juhtus.

Pärast pikka mõtlemist, ümbermõtlemist ja siis jälle ümbermõtlemist otsustan Horvaatia reisi kasuks. Kui teistel on juba pool aastat varem oma sõidud planeeritud, siis meie liitume grupiga nädal aega enne väljasõitu. See on viimasel minutil ja meil tegelikult veab, et kohad saame. Koguneme varahommikul Tallinnas Rahvusraamatukogu ees. Näen esimest korda Tõnismäe haljas­ala ilma pronkspoisita. Võõrasemad on ära õitsenud.
Ilm on sombune ka siis, kui Valga piiripunkti läbime. Lätis on taevas selgem ja läbi bussi akna vaadates tundub maa kena ja hoolitsetud olevat. Aga meie aina sõidame. Lõunapeatus Leedus. Pikk WC-järjekord ja veel pikem saba šnitsli praadimist oodates.

Ilm on päikseline, aga Leedu teenindajad tunduvad kuidagi mornid. Küllap on tüütu päevast päeva sadu šnitsleid praadida. Söögikoha juures on miniloomaaed kahe pulstunud pruunkaru, mõne naiivse pilguga hirve, musta karva poni ja jaanalindudega.
Poolas on tuhandeid aakreid viljapõlde ja karjamaid. Paljud põllud on siiski söötis ja lehmakarjad tunduvad hõredad. Tunde näeb üht ja sama pilti: hooned on räämas, hallid ja hoolitsemata, lagunemas, ehitus­kvaliteet väga vilets. Paratamatult tekib mõte, kas ei ole poolakad kuigi töökad või on enamik rahvast õige kehval järjel.
Hilisõhtul jõuame ööbimiskohta. Meid võtab vastu laialt naeratav perenaine. Hommikusöögiks pakutakse teed, kohvi, pikk kuum vorstike ja keedumuna. Tükike võid, sulatatud juustu, sai ja džemm - ei midagi erilist, aga kõhu saab täis. Tõden, et Poola moosid on tõesti head, olgu muu, kuis on.
Lõuna-Poola on hoopis teist sorti maa kui seesama riik Varssavist põhja pool. Maastik on siin mägisem, asustus tihedam, tee ääres värvilised kujud, kas mõni puust Jeesus ristil või Maarja lapsega, jalamil alati värsked lilled. Rahvas siin on jõukam, majad heas korras, lilled õitsevad rõdudel. Ja elumajad on enamasti kahe-kolmekorruselised.
Ületame Tšehhi piiri ja jõuame Madal-Tatra mäestikku. Mäed on nagu magav karu - tunduvad pehmed ja ohutud. Kaugelt eemalt usud, et neid võiks justkui silitada. Sõidame ööpimedani. Tähed säravad läbi bussi akna.
Kesköö paiku läbime Ungari piiripunkti. Öine Budapest mõjub maagiliselt - nagu dinosaurus, kaunis ja kummituslik. Sõidame üle silla. Meie hotell asub kesklinnas, Doonau teisel kaldal.
Pärast kerget hommikusööki rootsi lauas lunivad lapsed jäätist. Jäätisele kulub 800 forinti (kurss on 6 krooni = 100 forinti). Ilm on palav, rõivaiks on lühikesed püksid ja seelikud.

Sõidame läbi Budapesti. See on linn, mis sisendab aukartust. Kesklinna jõuline sajanditevanune arhitektuur, sillad üle Doonau, kirikud, paleed kaljustel jõekallastel, võimu sümbolid kotkad sillatugedel, skulptuurid. Kõik annab aimu Ungari riigi (kunagisest) võimsusest.
Arhitektuur on siin massiivne ja raskepärane, rõhutades suursugust muljet. Kõik on kivist. Klaas- ja teraskonstruktsioonehitisi (nagu Tallinna moodsad kõrghooned) siin ei kohta ja need tunduksid isegi kohatud.
Serbia on hoolikalt üles haritud maa. Tee äärde jäävad puuviljaaiad, kus palju tihedalt kõrvuti istutatud viljapuid pikkades ridades: õunapuud, ploomipuud, pirnipuud ja nii edasi. Aedviljapõllud, kapsad, mais, päevalilled, viinamarjadki, viigipuud ja siis jälle päevalilled, kuldsed päevalillepõllud.
See on tasane viljakas maa nagu Ungarigi, iga pisemgi maalapike on üles haritud. Igal kolmandal põllul näeb askeldavaid inimesi. Bussis on järjest palavam ja umbsem.
Belgradi eeslinn on toredate punaste kivikatustega (reeglina viilkatused), peamiselt kahe-kolmekorruselised uhked eramajad. Silla all, mis viib üle Sava jõe, asub mustlaste koloonia: nad elavad sõna otseses mõttes prügimäel. Sellist elamise viisi on raske kujutleda.
Äärelinn meenutab meie Mustamäed. Rohelusest kerkivad kummalise arhitektuuriga korrusmajad ja kõrghooned. Siin on tavaks riputada pesu kuivama akna taha või rõdule, mis muudab majade ilme kirjuks ja lainetavaks. Pesu suurusnumbri ja tegumoe põhjal võib nii mõndagi oletada korterite elanike kohta.
Doonau helgib hõbedaselt. Põlispuude all pargipinkidel kallistavad noored paarid. Esimest korda elus magan ihualasti, ilma tekita, isegi ilma linata. Teisiti lihtsalt pole võimalik.

Varahommikul jätkame sõitu mööda Serbia tasandikke. Mõtisklen aknast välja vaadates. Serblased on nagu slaavi mulgid, mulgid on nagu Eesti juudid. Võrdlus kõige paremas tähenduses.
Magan bussi tagapingil ja mul jääbki nägemata, kuidas tasandik muutub tasapisi mägiseks. Ületame Serbia piiri. Bosnia-Hertsegoviina piiripunktis läheb kauem aega, passid korjatakse kokku ja viiakse tembeldamisele.
Taevas tõmbub pilve ja sõidame läbi vihma. Bosnia-Hertsegoviina on keerulise ajalooga ja kauni mägise maastikuga huvitav maa. Tee ääres näeb väikseid külakesi oma lihtsa eluga. Kohati näitab end päike, mägede vahel voolavad piimjad udupilved. Käänuline kitsas tee viib järjest kõrgemale ja kõrgemale.
Mõni küla on peaaegu inimtühi. ­Sõja eest pagulusse läinud ei julge veel tagasi tulla, ja kas nad siin endale tööd ja tegevust leiakski. Riigis on säilinud ligi 8000 miinivälja, mille kõigi asukohti ei teata. Omapead siia matkama tulla ei ­soovitata: on tõsine oht end maamiini peale telkida.

Sarajevo on rahvaste ja kultuuride Paabel. Baščaršijas (Türgi-aegses linnasüdames) näeme ringi jalutamas nii looridega kaetud, väärika rühi ja saatjaga moslemi neiusid kui ka mustas rüüs katoliku nunni. Linnas on mošeed, katoliku kirik, serbia õigeusu kirik ja isegi juudi sünagoog.
Üks mustlasneiu kasutab juhust, kui giid peatab meie seltskonna vanalinna keskväljakul, võtab mul küünarnukist kinni, sirutab tühja pihu ette ja klammerdub sellise anuva pilguga mu silmadesse, et isegi kivi sulaks. Seletan talle "no money" ja püüan eemalduda, aga ta järgneb mulle nagu uni ja ma tõesti annaksin talle raha, kui rahakott oleks minu käes. Tõmban isegi püksitaskud pahupidi, et talle piltlikult selgeks teha, et mul pole talle midagi anda. Hetkeks tekib hirm laste pärast: ega neid siin ometi röövita? Käsin neil hoida päris minu ligi, kui grupiga edasi liigume.
Läheme vanalinna rahvusrestorani ettetellitud lõunat sööma. Hiljem jalutame vanal idamaa turul, kus kitsas jalakäijate tänav on palistatud pisikeste poekestega. Karavanserais võtame istet ja joome kanget türgi kohvi, mis ­maitseb ­nagu presskannu kohvipaks ja millele peab kindlasti vett peale jooma. Sealsamas on laiali laotatud imekeeruliste mustritega kallid villavaibad. Imetleme neid ja ­tutvume nende kaunite käsitöövaipade müüjaga, kes meid pärast viisakalt kutsub oma ­Eesti sõpradeks ja kingib meile väikese tootekataloogi.
Sarajevos on vahelduvalt paistnud päike ja tibutanud vihma. Koguneme bussi. Sõidame läbi Sarajevo uue, sotsialismi ajal rajatud linnaosa, kui juba pimeneb. Mägedevaheline tee on kitsas, käänuline ja libe. Tunnen, kuidas bussi tagaots libiseb teel.
Motelli jõudes jääb sadu vähemaks, aga öösel on tõeline äikese-padukas. Hommikusöögile jätan minemata. Eile söödud ploomid hakkavad mõjuma ja üle mitme päeva käib kõht korralikult läbi.
Hommik on sompus. Sõidame ­piki jõeorgu, kahel pool kõrged mäed, all orus s­maragdroheline Neretva jõgi. Rahvas jookseb bussis oma videokaamerate ja fotokatega ühe akna juurest teise juurde, et saada paremaid võtteid. Näeme mošeed, ­viinamarjaistandusi, imelisi surnuaedu. Kaunid vaated mööduvad nii ruttu, et neid on raske kaamerasse püüda. Näpistan aega oma muljete kirja panekuks. Olen nii elevil, et ei suuda mõista, kuidas keegi suudab sellistel hetkedel tukastada.
Läbime piiripunkti.
Horvaatia.
Teed ääristavad õitsvad oleandrid, väga kaunilt ja rikkalikult õitsevad puud. Ilusad punaste katustega majakesed, viinamarjaistandused, viljapuude põllud.

130 km maalilisi vaateid selja taga, jõuame Aadria mereni. Panoraam võtab ahhetama. Lumivalged villad, hotellid, motellid, majakesed, palmid, küpressid, valged ja roosad oleandrid, bugenvillead (sirelist tumedam violett, pikkade ülespidi kaarduvate õiekobaratega), kõikvõimalikud õitsevad puud ja põõsad, supelrannad, paadisillad, mootorpaadid, luksuskaatrid, jahid, türkiissinine meri, rohelise metsaga kaetud kaljused saared. Ja tegelikult on ilm pilves. Seda õiget, päikeselise päeva sinist merd me veel ei näegi.
Kuni jõuame kahe tunni pärast Dubrovnikusse.
Dubrovnik on imekaunis linn. Vanalinn asub kindluse müüride vahel, kus põneva arhitektuuriga hooned, kaunid korintose sambad. Marmorvalge tänavasillutis on nagu peegel, kitsad trepptänavad viivad üles mäkke.
Valged punaste katustega majakesed ümbritsevad vanalinna ka mandripoolsel mäenõlval. See nõlv upub rohelusse. Palmid, kirgastes värvides lilled ja õitsevad põõsad.
Palavus on väsitav, sellest hoolimata ronime kõrgele linnamüürile vaadet imetlema ja pildistama. Kuumust mahendab õrn meretuul. Meri on uskumatult sinine.
Pole mingi ime, et siin käib hordide viisi turiste ja hinnad on uskumatult kõrged. Oli suur viga istuda korraks jalgu puhkama ühes välirestoranis, milliseid leidub siin lugematul arvul, igas tänavas.
Pärast seda, kui olime päris pikalt ooda­nud ja toodud täiesti keskpärased spagetid ära söönud ja seejärel arvet näinud (kus lisaks niigi kallile toidule lisatakse veel ka lauda istumise tasu), tundsime end ülbelt röövituna.
Dubrovnik on Dalmaatsia pärl - kaunis, kuid väga kallis pärl.
Viie sõidutunni kaugusel asub meie ööbimispaik, apartementhotell Medena, suur küla pisikeste viiekohaliste majakestega, milles on kaks magamistuba, kööginurgaga elutuba ja vannituba. Sinna jõuame pilkases pimedas.
Terve sõidu jooksul ei väsi ma imetle­mast Dalmaatsia ranniku ilu. Päike on kõrgel taevas ja meri sini-sinine. Kitsas ja käänuline, aga sile maantee keerdub mööda mäekülgi, nii nagu kulgeb ­rannik. Kahel pool teed lumivalged majad, villad, suvilad väikeste hooldatud aiakestega, kus õitsevad lõunamaised lilled ja põõsad.
Siis avaneb vaade järsakust alla päikeses sädelevale lahele, teisel pool teed kerkib järsk kaljunõlv püstloodis üles. Järgmise käänaku taga keerdub maantee uue idüllilise lahesopi sisse. All mere ääres järgmine imearmas asula või hotellikompleks, väike riba liiva- või kivikliburanda ja jälle kaljud. Majakeste vahel püstiste vibunooltena kõrgele sirguvad küpressid. Vahel sekka ilmub sire valge kirikutorn.
Taamal meri, saared sinetavale taevale kontuure joonistamas. Mõni vaid karine kaljunukk, teised suured ja kaljused, metsaga kaetud. Suurematel saartel ranna ääres suvilad, jahtsadamad. Tasapisi vajub päike madalamale ja soojad toonid muutuvad sügavkuldseks. Hakkab hämarduma.

Näeme, kuidas loojangul mäed meie selja taga muudavad värvi. Varem valkjashallid, nüüd varju jäädes sinakasrohelise või lillaka varjundiga. Tee teeb järjekordse käänaku lahesopist mere poole ja varju jäänud mägede tagant ilmuvad nähtavale teised, millele päikese viimane helk õrnroosa varjundi annab.
Sõidame ööpimeduses läbi mitme linna ja paljude asulate.
Üks omapärane kämpingulaadne hotell, mille juures on koguni telkimisplatsid (neid polnud siin varem kohanud), asub lõbusa linnakese juures, kus paistab, et päev kunagi ei lõpegi. Linnas mängib muusika, keerlevad värvilistes tuledes karussellid, kaubeldakse turul, jalutavad inimesed, käib ööpäevaringne pidu.
Siis sõidame jälle mööda rannikut, kus tumedalt helkiv meri peegeldab lahesopi teise kalda rannapromenaadide valgustust. Näib, nagu oleks keegi suure käega puistanud rannale ning mäejalamile pärleid ja kullateri.
Jõudnud Medenasse ja saanud passide vastu võtme, on meie majakest pimedas majade labürindis raske leida. Hommikul läheme sööma restorani, mis on mäekülje kõige kõrgem maja.
Rannapromenaad näib lõputu, viies ühe hotelli juurest teise juurde ja nii aina edasi. Seda ääristavad kõikvõimalikud kohvikud ja söögikohad, ostuputkad, laenutused, kioskid.
Ostame endale armsad peenvillased seelik-rätikud, mida noor kaupmees meile agaralt ümber puusa keerab, näidates viise, mil moel seda kanda.
Põhjamaalase teeb selline füüsiline vabadus ootamatult kohmetuks.
Kaitseks merisiilikute eest varustame end ujumissussidega.

Vesi on siin väga puhas, läbipaistev ja soolane. Nii soolane, et ujudes tundub kuidagi raske, edasi liikumisel avaldab vastupanu, samas hoiab hästi pinnal.
Lapsed snorgeldavad maskidega. Mulle toodi pisut sügavamast veest merisiilik ja pandi peo peale. Naljakas tunne on, kui siilike oma okkaid liigutades püüab su peopesal edasi liikuda. Kõdi. Tore elukas, aga ära talle peale astu!
Hiljem viisid lapsed siiliku tagasi vette.
Pärast paari tundi päikest rannas valutavad kõigil pead, päikseprillidest hoolimata. Siinne kuum valgus kõrvetab silmapõhja.
Järgmisel hommikul pärast sööki koguneb grupp restorani juurde ja koos minnakse sealt alla randa. Tuleb kalapikniku päev.
Esimesel pilgul tundub, et kipakas paadike läheb ümber, kui sellele nii vastutustundetult palju inimesi peale laadida. Aga elame, näeme.
Kui sõidu alguses tunneb end nagu kilu karbis, siis natuke hiljem hakkab harjuma. Pakutakse maitsvat makrelli. Ilm on palav, aga vesi jahedam.
Sel õhtul praen kohaliku margariiniga viimased Eestist kaasa võetud leivad. Siin leiba ei müüda ja kui midagi pole saada, siis ju selle järele just isu tekib.
Ritsikad puude otsas teevad häält, nagu oleks neil metallkammidest poognad ja viiulid häälest ära. Lärm on selline, et neid võiks pidada vähemalt oravasuuruseks.

Sõidame Zagrebisse. See linn võtab meid vastu põrguliku kuumusega.
Väsimusele vaatamata teeme ekskurssiooni, sõidame tõstukiga ülalinna ja jalutame vanalinna tänavatel.
Siin on imelik komme tõsta prügikotid ja praht tänavatele maja seinte äärde. Ilmselt millalgi öösel see sealt ära korjatakse, aga linnast jätab see väga räpase mulje. Lisaks lendab siin pahna, vedeleb suitsukonisid ja muud. Tundub, nagu oleks sattunud täiesti teise riiki. Ei mingeid marmortänavaid, nagu olime seni Horvaatia mereäärsetes linnades näinud.
Kaunimad hooned, mida giid oli kavatsenud meile näidata, on renoveerimise ajaks kinni kaetud tohutute, seinasuuruste reklaamidega. All-linna keskväljakul tuiab ringi palju mustaverd noorukeid - nolke, kes on ilmselgelt alkoholi või mingi mõnuaine mõju all.
Järgmine päev on imetore. Saabume Sloveeniasse. Giidi sümpaatia kuulub Sloveenia väga humaansele pensionisüsteemile, millest ta bussis pikalt ja põhjalikult ka meile pajatab.
Meie sihiks täna on Postojna koopad, Euroopa suurimad karstikoopad.
Vaatamata palavusele paneme jalga pikad püksid ja selga panemiseks võtame kaasa fliisid ja joped. Postojnas sõidutatakse meid lahtise rongiga 100 meetri sügavusele maa alla, kus on vaid kaheksa soojakraadi.
Silmale avanevaid vaateid on võimatu kirjeldada. Poolteist tundi jalutame ühest põnevast galeriist teise ja see aeg möödub nagu 15 minutit. Kui meid on rongiga maa alt jälle välja toodud ja me valgusesse kõnnime, on kõigi nägudel äraseletatud ilme.

Järgmisel päeval asume tagasiteele. Sõidame pikalt läbi Sloveenia ja Ungari. Balatoni järve ääres teeme supluspeatuse. Järv on madal, piimja sooja veega. 100 meetrit tuleb kaldalt astuda, et vesi ulatuks nabani.
Jätan märjad riided selga, kui hakkame tagasi bussi poole kõndima.
Siinsamas kavatseme restoranis lõunat süüa. Kelner vaatab minu märga särki üllatunult. Meie vaatame kelnerit üllatunult, kui ta ei saa aru inglise keelest, et mõista, mida me tellime. Tuleb siis menüüs sõrmega viidata.
Tellime guljašši, sellest ta saab aru küll.
Õhtul jõuame Budapesti. Ootame Gellerti mäel linna tulede süttimist.
Kui see viimaks juhtubki, on see tõesti kena vaatepilt, kõik need sillad üle Doonau ja kirikud ja lossid. Lapsed on pikast päevast väsinud. Hotelli jõudes sätime magama, hommikul peab taas vara tõusma.
Pikk sõit on ees.