Mõtlen sellele pühapäevahommikul ärgates ja tahaks hoopis ulguda või vähemalt tihkuda patja. Magasin taas halvasti, peas keerlevad mõtted sellest, keda mu elus pole (armastavat meest) ja mida mul pole (pikem nimekiri), ning ärevus ja väljapääsmatustunne lööb lainena pea kohal kokku. Facebooki hommikuses voos on taas vaid masendavad maailmauudised, mida ma enam ei ava ega loe. Akna taga kireb kukk, kui silma jääb „Ei ole paremaid, halvemaid aegu. On ainult hetk, milles viibime praegu…“. Facebookis on ka häid inimesi, kes Artur Alliksaart postitavad.
Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel