MAITSEELAMUS: Coco-loco
Nicaraguas kasvab kookospalme nii nagu Eestis maltsa. Neid on vaat et kõikjal. Ega selles midagi halba ole. Kookospalm on ilus, pakub palavaga varju ja mis kõige toredam: annab ilmatu hulga maitsvaid pähkleid ja kookosevett.
Eks nende pähklitega ole veidi jama. Kohalike kombel teda matšeetega koorida ma ei oska ega kavatsegi kunagi oskama hakata. Ma isegi keeldun vaatamast, kuidas nad, ühes käes pähkel ja teises pika teraga matšeete, neid koorivad. See on kohutav, kuidas tera sõrmedest vaid millimeetrite kauguselt kildhaaval koort raiub. Aga ega see tähenda, et ma troopikas elades kookost ei tarbiks. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Kohalikele miskito indiaanlastele on kookose koorimine maast madalast selge. Ühe euro eest on nad nõus mulle koorima kas või sületäie. Koorimiseks on mitmeid viise. See ongi kohe esimene küsimus, et kas koorida söömise või joomise jaoks, ja siis neid on ka veel mitu varianti. Ma lasen neid enamasti koorida oma indiaanlannast teenijal Anital. Kuna mina ei ole ei hispaania ega miskito keele oskaja ja Anita ei ole kõige taibukam inimene, siis saab sellega alati nalja. Tema pärimise peale vastan ma alati, et koori nii nagu eile. Kahjuks pole Anital kunagi meeles, kuidas ta eile oma matšeetega rappis, ja nii saan ma iga kord isemoodi kooritud pähklid. Aga olgu nad kooritud kuis tahes, üks omadus jääb – see mis pähkli sees, on väga maitsev!
Pähkleid ostan ma enamasti turuväravast. Seal on alati paar meeleheitel indiaaninaist, kes on kerjamise asemel valinud teise tee – nad üritavad müüa kookospähkleid. Bilwi rannikulinnas kookospähkleid müüa on sama, kui püüda raha eest beduiinidele peotäit liiva või eesti külamehele kimpu maltsa pähe määrida. Et siis taban ostuga kaks kärbest korraga. Saan pähkleid ja veidi ka süütunnet kergemaks, et mul on ja neil pole. Söögiraha, ma mõtlen.
Teine koht, kust ma kookospähkleid saan, on kõrgel merekaldal asuv restoran. Aga neid ei müü mulle mitte restoran, vaid kerjuspoiss Johnny. Johnny on varastes teismetes miskito. Ta käib igal õhtul mööda kaldajärsakut reelinguäärsed lauad läbi ja küsib külastajailt üht cordobat. Vahel saab ja vahel mitte. Cordoba on nii väike raha, et kui tahad üht eurot kokku saada, siis kulub sul cordobaid 35 tükki. Ma ikka aeg-ajalt poetasin talle küll 1, kord 5 ja vahel koguni 10 cordobat. Trikitasin ja narrisin teda ka natuke, aga üldiselt saime sõpradeks. Tegin talle selgeks, et toogu mulle midagi vastu ja ma annan talle mitte 1 ega 5, vaid koguni 20 cordobat. Poiss kehitas õlgu ega saanud tükil ajal aru, et mul on tõsi taga. Aga kui ta kord taas rahast ilma jätsin ja ütlesin, et enne ei saa, kui on mulle paar coco’t toonud, lippas ta minema, lootus silmis. Eks vaene poiss ei osanud ette kujutada, et keegi umbrohu eest maksta võib. Edaspidi ongi poiss toonud mulle ilusasti matšeetega poolenisti kooritud rohelisi pähkleid, kuhu vaja vaid liha sisse kõrreauk teha, et märjuke välja imeda. Rohelised on mu lemmikud, nad on seest magusat vett pilgeni täis. Kollaste pähklite vesi on juba lahjem ja pruunidel pähklitel on vett üsna vähe või koguni üldse mitte. See-eest seisavad pruunid pähklid laua peal ilusasti püsti.
Igast heast asjast saab lõpuks kõrini ja nii olingi ma ühel päeval probleemi ees, mida oma pähklitega peale hakata. Kaua mõelda ei tulnud. Kõigepealt läksin viinapoodi ja tõin endale sealt “elevandijala”. Kohalikud nimetavad niiviisi jämedat 1,75-liitrist Flor de Cana rummipudelit. Järgmiseks tegin Anitale ülesandeks hunnik pähkleid otsast avada. Nii et vesi välja ei tuleks ja et neid saaks tipu peale lauale seisma panna. Avatud pähklid panin suud ülespidi külmikusse, ühe aga lauale. Valasin pähklisuust rummi sisse ja kõrrega imedes ning mekutades timmisin kanguse parajaks. Kookosevee ja rummi segu oli meeldiv. Olin oma leiutise üle väga uhke. Aga mitte kauaks. Minu leidurirõõmu viis majaperemees Orlando. Kui ta nägi rõduserval rummipudelit ja mind kõrrega pähkli seest jooki timmimas, oli tal kohe selge, millega tegu.
“Ohoo, sa tegid endale coco-loco’t!” hüüdis Orlando.
“Mis asi on coco-loco?” ei saanud ma aru.
“See, mis sul seal käes on, see on coco-loco! Rummiga täidetud kookospähkel! Väga mõnus asi!”
Tuli välja, et olin leiutanud jalgratta!
Aga järgmisel korral teen ka karbitäie kookosejääd! Panen coco-loco sisse jäätunud kookosvett, et jook külmem püsiks. Seda nad ehk pole veel leiutanud?
Toomas Mikkor
