MAITSEELAMUS: Krupuk

Esimest korda märkasin neid valgeid vahtplasti meenutavaid pilvekujulisi leivakesi ühes Jakarta tänavaäärses söögikohas. Igale lauale oli neid tõstetud mitu tosinat, alati ümber õhukindlalt suletav värvikat tormilaternat meenutavav metallkarp, et krupuk niiskusest enneaegu pehmeks ei läheks.

Krõmpsumine (siinkohal võiks meenutada maisipulgakesi) ongi krupuk’i põhiomadus, ühendades tema sadu eri sorte, millest mõned on kohe söömiseks valmis, teised nõuavad aga hetkeks väga kuuma õlisse heitmist. Ka tooraine varieerub krupuk’ite päriskodus Indoneesias (kust nende populaarsus ulatub ka Malaisiasse ja mujale Aasiasse) oluliselt. Soolaka maitse ja aroomi annavad reeglina krevetid või kala, krupuk’it kuumas õlis paari sekundiga kohevaks ja krõmpsuks ajav tärklis pärineb aga tapiokist või hoopis pruunist riisist.

5000 Indoneesia ruupiat (umbes 3 eurosenti) maksev krupuk osutus roakaaslase (või niisama näkitsemisobjektina) märksa huvitavamaks valikuks kui viil rukkileiba ning kui tema suutlikkus kohvris reisimist vastu pidada poleks samas kategoorias egiptuse muumiate omaga, oleksin neid rohkemgi kaasa ostnud. Euroopas on krupuk’ite lähimad müügiletid avatud Indoneesiat pikka aega koloniseerinud Hollandis (kroepoek’i nime all), kuigi ilusaima nime on krupuk’itele pannud hoopis itaallased. Saapasääremaal tuntakse neid nimelt “draakonipilvede” (nuvole di drago) nime all.