MAITSEELAMUS: Poolverine loom ehk Nyama Choma!
Sama akna all on kohalikud alustanud ka prügisorteerimise kasumliku äriga. Viltu vajunud uksest sisse astudes lööb ninna ehe lihakarnilebra. Tõmban taskurätiku nutsuna omale nina ja suu peale ning inspekteerin olukorda. Liha on tõesti suurtes virnades lettidel ning naeltega on neile kinni löödud ka hinnad: lambaribi 150 šillingit, veiseliha 120 šillingit, kana 90 šillingit.
Kui pidada kinni kõikidest Euroopa Liidu hügieeninõuetest ning kulinaarse esteetika reeglist, sureks Kenyas nälga, selgelt, lihtsalt ja kiirelt. Enamik Kenyas valmistatavast on siiski imemaitsev ning värske. Kerge kulinaarne "läbu" käib asja juurde.
Nyama choma on grillitud liha, ilma marinaadita, ilma soola/piprata. Kõik lisandus läheb juurde alles pärast grillimist - sool, pipar, kerge laim, ning juba lõikad mõnusalt vetruvat ja pooltoorest liha. Paremat ei oskakski tahta. Nyama choma on ka religioosse alatooniga roog. Seda väitis mulle umbes kümme aastat liiga pikalt napsu võtnud kohalik käli, kuid enne kui sai selgeks, missuguse sakramendi või pühaliku roaga tegemist on, kadus pilk ning võidund riietega tuim keha kukkus nõude kolinal laua alla.
Lihapoe sisemuses meenuvad meile hetkega 80ndate lõpuaja lihaletid, valged, räpaste klaasidega, jubedat häält tegevad kapid, kus aga liha on erinevalt meie mälestustest kuhjade viisi ning igast sordist. Loogika seisneb siin selles, et näitad verise põllega, Neitsi maarja pildi ees nuga ihuvale sägale näpuga, mis liha soovid. Mees kuhjab soovid taldrikule, võtab raha ja suunab poe tagauksest välja. Tagahoov on hiiglaslikuks resto söögisaaliks ehitatud räpane plats, kus kolmest selvehalli kärust kokku keevitatud grillil toimub toidutegu. Taldriku annd kokale, kes sinu liha ära grillib. Ise istud rahva sekka maha ja hakkad oma külma õlut libistama. Kui õlut ostsid.
Ma olen kohutavalt kade Kenyale. Esimest ja viimast korda. Miks meil, kallis Eestis, ei võiks olla kohta, kus ilma liigsete vilede ja jamadeta saaks tulla - tänavalt, suvaliselt -, grillida liha ning süüa see ära. Kiirelt, odavalt ja lihtsalt.
"Vabandust, on sul mulle paar šillingit visata," küsib sama söögimaja ees kummargil istuv tüüp, kelle olekust loeb välja, et tal läheks neid tõsiselt vaja. Rebin taskust kümneka ning lahkun sellest rahast probleemideta. Mida ma aga kogu selle tegevuse käigus ei tea, on fakt, et sündikaat jälgib. Nagu Indias ei ole kerjav laps lihtsalt õnnetu hing, kes näljas vaevleb, vaid pisikene mutter suures rahamasinas, mis toidab lõpuks mõne paksu natšalniku paksu ihu. Me kõik ju nägime Oscari võtjat, kus lastel silmad ära torgati, et rohkem raha saaksid kerjates.
Kenyas tähendab sündikaat seda, et jälgitakse iga valge rahalist seisukorda. Kui leeprahaigust teesklevale kerjusele võetakse rahanatukene sajaliste paki keskelt, on teada, et varsti vabastatakse ihurammu ja töövahendeid kasutades õnnetu kogu raskest rahakoormast.
Jälgides elu nyama choma't pakkunud paiga esisel tänaval või restoruumides, ei suuda oma peast leida muud kui seal vingerdava lause "Nairobi on ikka kuradi peldik. Inimkonna häll on ka inimkonna prügimägi."
Litsun viimase lihakillu kurku ning loputan selle alla külma Tuskeri päraga. Õnnis olek. Söök on lihtne, imehea ning mehelik. 100% testosterooni ja külma higi. Kenyas on asjad, nagu asjad on. Muuta ei ole seda mõtet ega ka vaja.
Tuleb olla tugev ning mitte lasta plikalikult kõigel oma hella südant liigutada.
