“Palun öelge, härra president, kas Egiptuse Araabia vabariigis on võimalik selline asi, et presidendiks saab naine?”


Mubarak vastab: “Teoreetiliselt on see täiesti võimalik. Aga praktilisest küljest vaadatuna mitte.”


“Miks?” küsib ajakirjanik.


“Vaadake, asi on selles, et mul ei ole tütart,” vastab president.


Siinail on stagnatsioon veelgi sügavam kui mandri-Egiptuses. Elavnemist võib märgata vaid Lõuna-Siinai vähkkasvajates – Sharm El Sheikhis, Dahabis, Tabas ja Nuweibas. Ehitatakse, arendatakse, laiendatakse. Sharmi lennuväljal maandub lennuk lennuki järel. Poetavad oma põhiliselt läbustajatest, tallajatest ja sigatsejatest koosneva sisemuse terminali ette maha ja sööstavad tagasi õhku, et minna uue koorma järele.


Sedasi on need asjad siin sätitud, et maailma ühte unikaalsemasse paika tuuakse puhkama kõige mõttetumat inimrämpsu. Üksikute eranditega.


Tallatakse katki korallid ja süüakse ära kalad. Kõrb täidetakse prahivirnadega ja maalilistele kanjoniseintele kraabitakse oma nimi või sünnimaa. Juuakse, suitsetatakse, mängitakse hasartmänge, liiderdatakse ja mida kõike veel.


Kogu see kohale lennutatud inimsaast meelitab Siinaile rohkesti õnneotsijaid Niiluse orust ja mujalt Egiptusest. Pordumaja vajab odavat tööjõudu!


Kõike seda õudust vaatavad distantsilt Siinai pärisperemehed – beduiinid. Hotellid, rannad, restoranid ja muud suuremad ärid kuuluvad reeglina egiptlastele ja välismaalastele. Beduiinid nokivad selle rikkaliku küna kõrvalt vaid raasukesi. Nad on omas kodus nurka surutud.


Vanasti ei olnud Siinail elu ilma beduiinideta võimalik. Nemad teadsid, kus asuvad allikad ja kaevud, millised orud on läbitavad jalgsi, millised kaameliga või millised üldse mitte. Teadsid, kust saab datleid, milline kõrbetaim ravib haavu, milline kõhuvalu. Isegi juutide sõjavägi, kel alati käes kõige värskemad USA satelliidifotod ja tippelektroonika, ei saanud okupatsiooni ajal hakkama ilma beduiinidest teejuhtide ja nõuandjateta.


Tänapäeval pole beduiine enam kellelegi vaja. Sest nüüd läbivad Siinaid risti-põiki asfaltteed.


Iga loll võib selle autoga läbida. Vett ja süüa saab poest, datlite asemel süüakse snickerseid-snäckerseid ja loomloll paketiturist ostab egiptlastelt mööda asfalti kulgeva kõrbesafari.


Veidike pinevust toovad Siinai argiellu juutide tapatalgud Gazas. Teedel on rohkem politseinikke ja põhjapoolsemate hotellide omanikud võivad oma suu juudi rahast puhtaks pühkida. Arvata võib, et Iisrae­list ei tule turiste ka sel hooajal. Sest palestiinlased on lubanud nad Siinail õhku lasta. Nüüd on üks asi, milles Siinail laiutavad egiptlased ja nurka surutud beduiinid on ühel nõul: kallid palestiinlased, meie südamed on teiega, aga palun ärge tooge oma sõda meie territooriumile.


Viimased aastad on näidanud, et palestiinlased mitte ainult ei kaaguta, vaid ka munevad. Iga paari aasta tagant käib mõnes kuurordis hulka inimohvreid nõudev ilm­kärakas. Mitte kõik, aga osa neist on tõenäoliselt palestiinlaste sepitsused. Kahjuks ei muuda need pommid asja paremaks mitte ühestki vaatevinklist. Turism kui majandusharu ei sure välja. Hosni Mubarak teenib oma vaenlaste kiuste raha edasi. Ka loodusesõpradel pole põhjust pommi üle rõ ; ;õmustada. Oma kanepilembusega paljudele kõrbeinimestele tööd ja leiba andnud juudid jäävad pärast terroriakte tulemata. Allah aga tühja kohta ei salli. Nende asemel tulevad venelased. Neid pommid ei huvita, sest kodus on neil palju hullem. Vene turist on aga loodusele palju ohtlikum kui iisraeli oma. Seda kinnitavad kirillitsas sodingud kanjoniseintel ja lõhutud korallijupid merest välja tulevate venelaste käes.


Et kuulata kõrbevaikust ja näha düünil jalgadest tallamata tuulemustreid, tuleb minna üha kaugemale ja kaugemale. Ning kaugel pole enam päev, mil Siinai rannavetes olevate sukeldujate ja ujujate arv ületab kalade oma. Ühesõnaga – Siinai liigub maailmalõpu poole nii nagu iga teine piirkond siin maamunal. Viimane lootus on üleilmne majanduslangus. Ehk see vähendab turismi? Kui Allah tahab…