A. Den Doolard (1904–1994)

Paar kuud tagasi juhtusin vaatama teleintervjuud kellegi belglasest bioloogia- või zooloogiaprofessoriga, kes rääkis huvitavat ja asjalikku juttu. Tema erialaks ja hobiks olid liblikad ja ta oli hiljuti (koostöös kolleegidega-ülikooliteadlastega Helsingist) saanud valmis suuremat sorti uurimuse, mis kinnitab, et mida rohkem on ühel maal liblikaid, seda tervem ja puhtam on selle maa ökosüsteem ja seda paremas tasakaalus on sealne looduslik elukeskkond.

Liblikas on Makedoonia sümbol. Neid kohtab igas Ohridi kunstipoes, kus kohalikud käsitöömeistrid ehteid teevad, nad vaatavad vastu Makedoonia postmarkidelt ja neid laperdab rohkeid bütsantsiaegseid kirikuid peitvas maagilises Makedoonia looduses ringi silmatorkavalt palju. Ilus visiitkaart, see liblikamotiiv, ühele nii kergesti ligipääsetavale, aga varjatud potentsiaaliga, vähetuntud ilusale Euroopa riigile, mis on olnud paljude ajalooliste konfliktide tandriks ja sünnitanud maailmale nii Heraklese, Aleksander Suure kui Ema Teresa (kes oli verelt albaanlane, aga sündinud Skopjes).

Balkanite Jeruusalemmaks kutsutud Ohridis ja selle ümbruses on kirikuid kokku 365 – iga päeva jaoks aastas üks, naeravad kohalikud (kristlased) muhedalt. Kui ma oma hommikuse suplusega ja traditsioonilise spartaliku hommikueinega (kitsejuust, oliivid, leib, jogurt, kirsimahl ja kohv) järvevaatega hotelliterrassil maha olen saanud ja sandaalidesse kängitsetud jalad linna poole sean, on päris selge, kus algab kristlaste linnaosa ja kus elavad muslimid (poodide akendel puuduvad alkoholireklaamid ja taamal seisab minarett). Kvartaleid lahutab pisike sild, aga eriusulised elavad üksteisega vankumatus harmoonias ja heanaaberlikes suhetes, kuigi poliitikast ja mitte just nii ammu aset leidnud Balkani konfliktist eriti juttu teha pole hea – teema on siiani tundlik.

Turul käidud (kohustuslik number igal reisil), suundun alla sadamasse ja löön (pärast kiiret kauplemist ja natukest tingimist) käed valge meremehesoniga kapteniga, kes mind oma rohelise, ägisevalt popsutava paadiga terveks päevaks järvele viib. Mees on ise suur Makedoonia patrioot, räägib korralikku inglise keelt ja näitab asjatundlikult kloostreid ning kaunisse järvesoppi ehitatud kunagise Jugoslaavia riigipea, kindral Tito suveresidentsi. Sveti Naum, Sveti Jovan…pühakuid on siinkandis palju. Ohridi järv on suur nagu meri ja paaris kohas kuni 300 meetrit sügav.

Kui keskpäevakuumus kerkib, toob mu isiklik kapitano trümmist külma Skopsko õlut ja mineraalvett, lubab mul paadipärast peakat hüpata, suitsetab raugelt oma kohalikku tubakat ja jutustab oma perest ja pojast, kelle ta Kanadasse kooli saatis. Paati saadavad luiged koos pisiperega, eemal sinavate Albaania mägede tippudes on näha valgeid lumelaike. Ohridi järv on peegelsile ning vesi selge, puhas ja siniroheline – täpselt nagu postkaartidel (tavaliselt on nood photoshopis retušeeritud, kaamera vaseliiniseks tehtud, pildid ilusamad kui reaalsus jne).

Tagasi sadamas, lasen kellelgi kauboikaabuga tänavakunstnikul (keda tunnevad seal vist kõik) endast paarisaja dinaari eest söeportree joonistada. Tulemus on õõvastavalt täpne, nagu passipilt või mõni keskaegne fresko. Geenius on see mees, mitte mingi tavaline šarlatan, kes turiste lollitab. Kahjuks umbkeelne, aga kuna Makedoonia tähestik on kirillitsas, proovin vene keelt ja saame suheldud, vahel ka käsi ja jalgu ning muud kehamiimikat kasutades.

Mizo hotelli omanik on elurõõmus ja lustlik kiilakas mehike, kes tervitab igat sisseastujat nagu kadunud poega. Hotelli retseptsiooni valvab aga plaatinablond Mirjana, keda ma ilmselt iial ei unusta. Daam on oma kolmandas nooruses, kulmud kitkutud ja uuesti tagasi maalitud, seljas kriiskavpunane rätsepakostüüm, suhtumine tubade jagamisse vankumatu ja professionaalne (“lubasin teile rõduga toa, siis rõduga toa te ka saate, mister”). Ma olen peaaegu kindel, et just tema esindas FYROMit (dispuut Kreekaga, kel on samanimeline provints) Eurovisioni laulus kohe pärast Makedoonia vägivallata tulnud iseseisvumist 1991. aastal. Dobredojde!

Hotelli vabakäigukass tuleb tantsusammul järve poolt, kala hambus – just siis, kui ma õhtumahedal terrassil suurepärast, jahutatud Temjanika veini limpsin ja oma moussaka’t ja salatit ootan. Kuidas ta selle kätte sai? Käis sukeldumas? Väljasuremisohus Ohridi valge forelli püük on Euroopa vanimal järvel rangelt keelatud, suured sildidki väljas. Vastaskaldal elavaid albaanlasi see seadus kuuldavasti ei huvita, nemad õngitsevad häbitult ikka edasi. Ja kassidele ei kehti riigipiirid, keelusilte nad loomulikult ei loe.

Kelner toob imemaitsva õhtueine ja valab endale baari taga salaja pitsi rakija’t (arvates, et ma ei näe…). Ta on natuke solvunud, sest ma pidasin teda esmalt makedoonlaseks, aga ta nimi on Moufa, ta on ema poolt türklane ja isa poolt Kreeka albaanlane. Ma palun pühalikult andestust.

Järveäärsete külatänavate lillepuhmadesse mattunud aedade ette pargitud “põrnikad” ehk vana Zaporožetsi moodi Fiatid-maanteemuhud tekitavad nostalgiat. Millal nendega viimati sõideti? Kusagilt tuleb puusuitsulõhna: Makedoonia memmed põletavad tagaaias õunapuuoksi. See suitsulõhn assotsieerub mul millegipärast automaatselt lapsepõlvega ja suvedega vanavanemate juures Raekülas. Lained loksuvad järvel oma uinutavat refrääni ja mäenurgal asuvast kloostrist kostab munkade laulu, neid on terve koor. Aeg oleks Makedoonias nagu seisma jäänud, aga ta ei ole absoluutselt mitte tagurlik või mahajäänud maailmanurk, vaid marsib tõusuteel rahulikul, kindlal sammul ülesmäge.

Omas tempos.