Maltal kirikuga ei mängita
Hõbedane, mõtliku näoga Kuu ripub Euroopa ja Aafrika vahel. Õrn tuuleiil sasib kohvikuterrassil istujate juukseid, kes kael õieli taevast imetlevad ja mõtlevad, et see on nii olnud juba kümneid tuhandeid aastaid. Üks ja seesama taevas, üks ja seesama kuu. Pokaal kohalikku hapukat veini ja suutäis soolast. Merelõhn, valjuhäälselt naervad seltskonnad. Kitsad tänavad, kontsaklõbin, üksteise otsa kuhjatud elamud, kulunud fassaadid pompoossete detailidega kaunistatud hoonete kõrval. Sajandeid näinud tänavatelt otsisin päeval hiiglaslike katedraalide ja massiivsete kaitsemüüride vahel igapäevaelu jälgi. Väikseid, kulunud ärisid, pesunööre, kunagisi tuledesäras supelnud baare ja teatreid. Ja seda kõike võib siin leida, vaid 316 km2 suuruse saarekese peal.
Mu lauakaaslane, anarhistliku rühmituse Graffiti liige Mary vaatab mind pikalt. Tema meelest on just see saare väiksus maltalaste “väikese meele”, kitsarinnalisuse peamiseks põhjuseks. Minu kerkinud kulmude peale ütleb ta paljulubavalt: “Hea küll, räägime täna siis sellest kaunist, ajalooromantilisest, muinasjutuloori mattunud Maltast, mida turistid siia otsima tulevad. Ja räägime kohe põhjalikult. Sisikonnani välja...”
Religioon
Maltal kõrgub 365 kirikut ja katedraali. “Üks iga päeva jaoks aastas,” ironiseerib Mary. Vaatad, kuhu vaatad, ikka joonistub silme ette mõni kumer kuppel või teravatipuline torn, kannatav neitsikuju või läikima löödud Jeesus Kristus. Krutsifikse ei leiduvat Vatikaniski nii palju kui siin. Rooma-katoliku kirikul on Maltal päratu võim. Lausa 98 protsenti maltalastest peab end katoliiklaseks.
“Ülejäänud on moslemid, juudid, ja siis elab meil siin veel ka kaks ateisti,” muigab Mary. 95 protsenti katoliiklastest tunnistas hiljutises küsitluses, et “nad usuvad Jumala olemasollu” ja 3 protsenti uskus “kõrgema spirituaalsuse või eluvormi eksistentsi”, mis teeb põhimõtteliselt sama välja. Enamikus koolides algavat isegi lastevanemate koosolekud väikese palvega. Religioon on valdaval osal maltalastest veres, kõrvus, silmis, meelel ja keelel sünnist saati. Ja nalja kiriku üle heita ei tohi. Mary jutustab loo noortest, kes end karnevali raames nunnadeks riietasid, selle eest ametivõimudelt noomida said ning pidid endale uued kostüümid otsima. Hea veel, et nad krutsifikse kaelas ei kandnud, see oleks võinud lõppeda tunduvalt kehvemini.
“Ja kui te Malta poliitikutega kusagil mujal kokku juhtute, siis märkate kohe, kuidas nad teatud, neid kõige radikaalsema katoliikliku moraaliga seotud teemasid oskuslikult väldivad,” lisab Mary. Maltal kirikuga ei mängita. Tundub keskaegse Euroopa moodi, kuid ometi elame 21. sajandil. Malta samuti. Saarestik on Euroopa Liidu liige, mis peaks justkui tagama sarnaseid arusaamu demokraatiast, inimõigustest ja näiteks sugudevahelisest võrdsusest, kuid praktikas see nii ei ole. Maltal on keelatud nii abielulahutus kui ka abort.
Lahutuse seadustamise eest võitlev 60aastane Emmy Bezzina näeb oma mustade, kõrgete kulmude ja karmi näoga kirikuõpetaja moodi välja. Kuid Emmy Bezzina seisab kirikust kaugel. Ja ta on vihane. Vihane, sest ta ei saa oma ametlikust naisest lahutada ja uue kaaslasega, kellega tal juba lapsedki, abielluda.
“Malta on oma lahutuskeeluga Euroopas naljanumbriks,” kinnitab ta igaühele, kes teda korra kuulama on sattunud. Lahutada on Maltal võimatu! Ainuke võimalus on kuueks kuuks välismaale elama minna, seal lahutada – ja tagasi tulles nõustub sellega ka Malta. Või siis teha nii nagu enamik maltalasi, et elatakse eraldi, juba uue kaaslasega ja ühiste lastega, ning hakatakse ajama taevaliku laulatuse tühistamist, milleks võib minna aastakümneid.
Sest “mis Jumal on ühte pannud, ärgu lahutagu inimene mitte”.
Pole sugugi kindel, kas Emmy Bezzina räägiks nii kirglikult ka sel juhul, kui ta isiklikud tingimused seda ei soosiks, ent tähtis polegi see. Tähtis on, et äärmuslikult usklikus riigis on keegi loonud nendele nõudmistele poliitilise aluse, rühmituse Alpha. Käesoleva aasta juulis võttis vastava seadusemuutuse parlamendis jutuks Jeffrey Pullicino Orlando, kuid vastuvõtt oli enam kui jahe. Hirm muutuste ees ning kiriku ideoloogia all ägav poliitika teevad ükskõik millised edusammud selles vallas raskeks. Mitte ükski poliitrühmitus ei taha kaotada kohustuslikus korras valimas käiva elanikkonna hääli, kelle osalusprotsent on üks maailma suuremaid, 96,2.
Soorollid
Suured religioonid pole naisi kunagi hästi kohelnud. Tänapäeva Maltal tuleb see eriti selgelt välja.
“Naise loomulik kutsumus on emadus,” tuletas alles mõne kuu eest ühel kaunil pühapäeval maltalastele meelde peapiiskop Paul Cremona. Tema maailmas tähendab emadus seda, et muud pole naiste, mitte ühegi, ellu vaja. Pesakond lapsi, köök ning tervis, et oma perekonna eest hoolitseda, ja naised on õnnelikud. Mehed see-eest võivad valida näiteks preestriameti või presidendi tööposti vahel, teadlase, ajakirjaniku või bussijuhi ameti vahel. Isadus võib mehega kaasas käia, aga ei pruugi, see on individuaalne otsus-valik ja mitte kogu meessoole laienev kutsumus.
Jah, traditsioonilised stereotüübid on oma juured sügavale Malta kivisesse pinda ajanud. Tööpuudus on väike, 7 protsendi ligi. Osalt seetõttu, et tööhõive moodustavad peamiselt mehed, 71,5 protsenti tööealistest kodanikest. Naistest käib palgatööl ainult 33 protsenti, kodus töötavad 98 protsenti, kuid selle eest palka ei maksta. Malta keskmine kuupalk jääb aga 1200 euro kanti.
Just abielludes väheneb naiste aktiivne osalus avalikus elus ja palgatööl drastiliselt. Naiste tööhõive soodustamiseks on käima lükatud mitmeid riiklikke kavasid, kuid tulemused lasevad end oodata. Konservatiivne maailmapilt näitab siiski leebumismärke ja eravestlustes tunnistatakse rasestumisvastaste vahendite kasutamist ja seksuaalsuhteid enne abielu üsna vabalt. Samas ei kritiseeri kiriku ettekirjutusi ega nõua nende mõjuvõimu vähendamist peaaegu mitte keegi. Nad ei ole selle peale eriti mõelnudki. Uskumuste ning praktika vahel haigutab tohutu kuristik
Kiriku raudset haaret on raske murda, seda enam, et soorollide juurutamine algab juba lapse sünnist saati. Maltal tugevdatakse seda peaaegu kõigis keskkoolides poiste ja tüdrukute eraldi klassidesse panemisega, et õpitaks ikka teadlikult sellisteks, nagu kiriku meelest “mehed ja naised olema peavad”. Rõhutatakse, süvendatakse erinevusi ja mitte sarnasusi, kuigi esimesi on viimaste kõrval naeruväärselt vähe.
Kui UNESCO 1980. aastal Valletta maailmapärandi nimistusse kandis, siis kaasnes tunnustusega tahtmatult ka arhailise, ebaõiglust ning ebavõrdsust õhutava religiooni puutumatuse ülistamine. Läänemaailma ajaloo üks suurimaid demokraatlikke arenguid, nagu poliitika eemaldumine kiriku diktaadist, tundub neil mail kostvat alles tundmatu tulevikumuusikana. Muutus on viimane asi, mis maltalaste peas tiirutab. 2000 aastat kolonisaatoreid on kohalikest teinud lepliku rahva, kellele muutus tähendab hirmu homse ees, mis võib olla veelgi hullem kui täna, ja mitte võimalust paremusele.
“Kuigi Malta saavutas iseseisvuse 1964. aastal, on koloniaalriigi mentaliteet maltalastes endiselt sügaval sees,” jutustab Mary kirglikult. “Inimesed tõrguvad igasuguste muutuste vastu, selle asemel et kasutada seda Malta elu maltalaste jaoks paremaks, elamisväärsemaks muutmiseks. Meie eriline looduskeskkond käib alla, valitsus on korrumpeerunud, lisaks kiriku liigne mõju valitsuse otsustele. Samuti tuleks lõpetada see vohav seksism töökohtadel, religioonis ja kodudes.”
Uljalt maailma muutmisest unistav Graffiti tahab nende pahede välja juurimiseks viia ellu radikaalseid muutusi. Nad võitlevad ka abielulahutuse seadustamise eest, et naisi ei koheldaks kui teise klassi kodanikke, kui objekte. Päevakorras on olnud isegi pornograafia kui teema naiste õigustest versus sõnavabadus. Mary ei ole kindel, kui kaua neil selliste revolutsiooniliste muutuste nägemiseks igapäevaelus aega võib minna, kuid ta on veendunud, et nende külvatud mõtted ja arutelud on siin-seal väikeriigi eri nurkades idanema hakanud. Nii et kaugel see õidepuhkeminegi enam on!
Majandus ja kirjandus
Valged varbad türkiissinises merevees. Marsaxlokk lõhnab värske kala järele. Päike kõrvetab nahka, ere valgus sunnib silmi kissitama.
19. sajandi alguseni polnud Maltal peale tubaka, puuvilla ja sadamate muid sissetulekuallikaid. Kaubandus õitses erilise hooga just sõjaaegadel. Tänaseks on saareriik tänu strateegilisele asukohale suurim meretranspordi logistikakeskus, kuid 75 protsendi ulatuses kuulub Malta majandus teenindussektorile, peamiselt turismile. Ka lubjakivi annab hea asukoha kõrval elanikele leiba, kuid kalandus moodustab imeväikese osa. Malta toodab ise 20 protsenti kogu oma toiduvajadusest. Vähevõitu. Seda kõike räägib oma värvikirevas luzzu paadis istuv päevitunud John, kelle sinisele t-särgile ilmuvad aina suuremad higilaigud. Ja ta ohkab, kui mõtleb Malta valitsuse eesmärgile saada Euroopa Liidu kalalaeva asemel infotehnika ja telekommunikatsiooni lipulaevaks. Näed siis, sama siht mis Eestil, mõtlen endamisi.
“Maltalastel on kombeks näha kõike mustvalgelt, kas see või teine, ei või jah. Midagi vahepealset, kompromiss ei tule kõne allagi ja nii see kalal käimine vaikselt välja sureb. Pane tähele, et varsti tuleb mul mu väike armas paat hoopis turistide, sinusuguste ühepäevaliblikate heaks rakendada, sest muidu ei ela ära. Aga see on libe tee,” vangutab John pead.
Mööda jalutavad kolm mustanahalist noort. Jah, sellel sõjaliselt ja majanduslikult soodsal asendil Vahemeres on ka oma varjupool: ebaseaduslikud immigrandid, kes üritavad Aafrikast Euroopasse pääseda. Mida rohkem neid saareriiki jõudma hakkas, seda karmimaks pöördus ametivõimude käitumine, seda tõrksamaks ja vaenulikumaks muutusid kohalikud. Kristlikust ligimesearmastusest ei jäänud just suurt järele...
Võib-olla tuli see kogenematusest, teadmatusest, kuid fakt on see, et ebaseaduslikud sisserändajad, pagulased ja asüüli taotlejad pandi saarele jõudes kohe kinni, neile ei antud mitte mingisugust informatsiooni nende õiguste, võimaluste ja olukorra kohta. Mõnes keskuses vangistati nad lausa aastaks, kehvades sanitaartingimustes, rahvusvahelise õigusega ettenähtud tasuta juriidilise ning meditsiinilise abita, nii et inimõiguste eest võitlevate organisatsioonide kisa tõusis taevani.
Eriti kurikuulus on telklaager Hal Far, mis asub Malta saare lõunapoolses osas, merekuurordi Bugiba lähistel. 45 telgis, kus suvel valitseb tappev kuumus ja talvel kontideni tungiv niiske külm, elab umbes tuhat aafriklast. Igaühel oma lugu, üks hinge kraapivam kui teine. Ja kõigil üks lootus: parem elu. Kuid nad ei looda seda leida Maltalt, vaid edasi minnes. Huvitaval kombel nagu väga paljud kohalikudki.
Malta kirjaniku Clare Azzopardi jutukogumikus “Il-Linja” leidub lugu “Rasi ġo l-Ilma”. Jutt räägib Adiamist, Eritreast pärit asüülitaotlejast, kes saabus Maltale ebaseaduslikult. Nii kui ta jalg saare kivist pinda puudutab, viiakse ta kinnipidamislaagrisse, kus teda hoitakse üle aasta, kuid lõpuks smugeldatakse ta salakaubana Sitsiiliasse. Jah, kirjanduses leidub pealispinna all, silma eest varjul tukslevaid lugusid, millest räägitakse vaid sosinal, mis panevad korraks mõtlema, kuid siis unustatakse...
Sliema kohviku terrassil loen kättesattunud ajakirjast, et malta kirjaniku Lou Drofeniki romaan “Läbipääsu linnud” kirjeldab maltalaste enda emigratsiooni üht mustemat episoodi: 1917. aastal keeldus Austraalia vastu võtmast sadu maltalastest sisserändureid täis laeva Gange. Kuuekümnendatel Austraaliasse emigreerunud Lou Drofenik peab seda “institutsionaliseeritud rassismiks”, mida nüüd kasutavad Malta ametivõimud aafriklaste suhtes.
