üheksatunnine vahepeatusteta lend möödus märkamatult hea filmivaliku ja kahe korraliku söögikorra saatel.

Hämmastama pani vaid kummaline aklimatiseerumismeetod talvisest Euroopast troopikasse lendamisel: salong oli nii jahe, et ilma tekita oleksid hambad suus plagisema hakanud... Aga seda suurem oli rõõm, kui meid lennukist väljudes tervitas mahe Kariibi mere briis!

Margarita saar on väike, meie Hiiumaa suurune, kuid seal elab 40 korda rohkem inimesi, täpsemalt 420 000. Saare avastamise au kuulub Christoph Kolumbusele isiklikult ja juhtus see aastal 1498. Saar on ühel laiuskraadil Trinidadi ja Tobago, Aruba ja Hollandi Antillidega ehk siis Kariibi mere lõunaosas ning kuulub Venezuela riigile. Mahe kliima, 320 päikeselist päeva aastas ja orkaanide teekondadest eemalejääv asukoht on teinud saare väga populaarseks ka siseriiklikult ning viimastel aastatel on elanikke mandrilt hulganisti ümber asunud. Mandrile on kõigest 60 kilomeetrit ja kel vähegi huvi Ladina-Ameerika vastu, peaks kindlasti oma jala ka suurele maale tõstma.

Hotelle leiab saarel igale maitsele. Kel soovi rohkem kohalikku aurat nuusutada ja õhtuti salsabaarides tantsu vihtuda, sel tasub elukohaks valida saare suurim ja kuulsaim rand ehk Playa del Agua. Kui aga seltskonnas domineerivad väiksed lapsed või pensioniealised või lihtsalt inimesed, kes ei taha, et neile rannas iga kümne minuti tagant midagi müüa pakutakse, on õigem valida mõni vaiksemas piirkonnas paiknev "kõik hinnas" kinnine hotellikompleks ja seal ennast argimuredest paariks nädalaks välja logida.

Sellisesse 400kohalisse hotelli sattusin pooljuhuslikult ka mina ning esmamulje oli positiivne: väga sõbralik teenindus, suur basseinikompleks, kohe aia taga paiknev privaatne rand, tihe tegevusprogramm nii hispaania keelt õppida soovijatele, veeaeroobika huvilistele kui ka pisiperele, samuti jõusaal, tenniseväljakud, ning suur toitude ja jookide valik, mis kõik tasuta. Turistide hulgas domineerisid inglis- ja saksakeelsed igas vanuses puhkajad ning mis tänapäeval suhteliselt harukordne: üldse ei kuulnud vene keelt. Söömise, joomise ja lamasklemisega seal enamik rahvast oma puhkusepäevi täidabki. Endal polnud küll plaanis passiivselt rannatoolis kõhukest kasvatada ja vaatasin ahnelt ringi, kust saaks rentida kaherattalist sõidukit saare avastamiseks ja kuidas pääseda saarelt kaugemale.

Aga enne veel kõrvalepõige Heming way ridadele igas maailma sadamas leiduva eestlase kohta. Teise puhkusepäeva hommikul avastasin kohvitassiga oma lauda naastes, et usinad teenindajad on selle juba ära koristanud ja seal on uus seltskond kohad sisse võtnud. Otsides kohta, kuhu oma tassiga maha potsatada, nägin kahest lauda, kus istus üksik kena naisterahvas. Saades loa, võtsin istet ning pärast julgusekogumist esitasin klassikalise küsimuse: Where are you from? Ning neiu vastas mulle püüdlikult sõnu hääldades: From Estonia! Nii et kaks üksikut eestlast oskasid teises maailma otsas sadade turistide hulgas teineteise otsa komistada. Tema oli saabunud päev hiljem skandinaavia reisikorraldajatega ning koos mesinädalatele tulnud Soome paarikesega tekkiski meil mõnus neljaliikmeline seltskond.

Minu kindla soovi asuda saart avastama mootorrattal laitis inglannast reisisaatja kohe maha kui ühe eriliselt ohtliku tegevuse. Kuna ma jonni ei jätnud, sain hotellis paiknevalt sakslaste reisibüroo töötajalt kontakti ja sõitsin saare suurimasse linna Porlamari, kus ühel sakslasel pidi olema tsiklite rendiga tegelev firma.

Kohale jõudes selgus, et pakkuda olid küll ainult rollerid, kuid asi seegi. Kuna Margarita saar koosneb kahest omavahel silla ja peenikese maakitsusega ühendatud osast - idapoolsest tihedamalt asustatud ja ilusatest randadest koosnevast ning läänepoolsest rohkem mägist kõrbesaart meenutavast -, planeerisingi mõlema poole läbisõitmiseks ühe päeva. Sain rohkelt häid elamusi ning ainuke ebameeldiv kogemus oli ärapõlenud käsivarred, sest soovitus kasutada UV-50 faktoriga päikesekreemi ei ole sealmail mingi nali.

Idapoolsel saarel on üks rand teises kinni, üks ilusam kui teine. Lisaks mägine maastik saare keskosas ja maalilised kalurikülad piki rannikut. Teisel päeval üritasin idapoolsele saarele pääseda mööda kivist La Restinga maakitsust, kuid pärast esimese neljandiku läbimist tundsin, kuidas rolleri rattad pehmeks muutunud pinnasesse vajuma hakkasid ja keerasin otsa ringi.

Teine katse mööda asfaltteed ja üle silla oli rollerile tunduvalt jõukohasem ja nii sai ka läänepoolsele saarele tiiru peale. 50 meetri pikkune sild viis sind nagu teise maailma, kus palmid asendusid kaktustega, kus peatudes tundsid päikese lausa nõelteravat kõrvetust ning kus kohalikud elanikud sind kui äraeksinud hullumeelset imestunult vaatama jäid.

Sõidu ajal tuli paar korda tankida ning olin kuulnud, et Venezuelas kui naftarikkas riigis on bensiin päris odav. Kui 4-liitrine paak täis, soovisin maksta ning mulle ei jõudnud kuidagi kohale, mis on nõutav summa. See oli 0,40 boliivarit, seega liiter maksis 0,10 boliivarit ehk tänavakursi järgi 0,25 krooni! Võttes võrdluseks sealsamas bensiinijaamas müüdava liitrise veepudeli, mis maksis 10 krooni, tuli välja et bensiin on 40 korda odavam kui vesi! Teistkordsel tankimisel keelduti minu käest tasu ehk siis 1 krooni üldse võtmast, seega sain elus esimest korda ametlikust tanklast tasuta bensiini!

Venezuela sotsialistist president Hugo Chávez oskab rahvale meeldida. Riik saab oma rikkuse naftat eksportides ja tänu suurte hüdroelektrijaamade olemasolule müüakse naaberriikidesse elektrienergiat. Kommunismiteele asunud riigile omaselt ei sunnita inimesi tööga üle pingutama, mañana-mentaliteedist rääkimata. Seega pole ime, et inimesed on lihtsa eluga rahul ja valivad Hugo ikka ja jälle rõõmuga neid juhtima tagasi.

Turisti jaoks on ainukeseks ebameeldivuseks sotsialismiga kaasnev paratamatu mitme erineva rahakursi tekkimine ning kaardimaksete mõttetus, kuna ametlik valuutakurss on keskmiselt 2,5 korda halvem kui tänavakurss. Sellega seonduvad aga elukutselised rahavahetajad-petised, rahanukud ja muu ebameeldiv. Kõige kindlam oli raha vahetada poodides, ja seda poeomanikud suure rõõmuga ka teevad.

Venezuela reklaamib end kui maad, kus asub maailma kõige kõrgem juga: 979 meetri kõrguselt laskuv Angel Falls ehk Parakupa-vena. Loomulikult oli ka endal plaan see loodusime, millest sai inspiratsiooni hiljuti kinodes jooksnud koguperemultikas "Üles" (Up), üle vaadata. Kohapeal selgus aga, et kalli raha eest saab Angeli juga näha nii, et lennukis on mõlemal pool akna all üks rida pinke ja lennatakse sellest joast mööda kõigepealt ühe küljega ja siis teisega, nii et mõlema akna all istuvad inimesed silmi nuumata saaksid. Ühe tiiru teeb ja ongi kõik...

Kuna selline variant ei tundunud huvipakkuv, kuid mandrile oli kindel soov minna, ostsime koos soomlastega taas kord sakslaste reisibüroo teenust kasutades "metsiku" džunglireisi Orinoco jõe deltasse. Kolmepäevase tripi hind oli ainult 200 eurot ning see sisaldas tunduvalt rohkem huvipakkuvat kui kulukas lennureis.

Alustuseks saime tunda tormist merd kaluripaadil suurele maale loksudes, nägime bussiakendest ja vahepeatustes tõelist väärikalt lohakat Venezuelat ja tundsime erutusvärinaid mööda kottpimedat jõge mootorpaatidega sügavale vihmametsa suundudes.

Ööbimiskohta jõudes tabas enamikku meie reisiseltskonda, kellest suurema osa moodustasid sakslased, päris paras šokk. "Hotelli" vastuvõturuumiks-söögikohaks-baariks oli suur varikatus, mille all robustselt hööveldatud pingid ja lauad ning isegi mõned diivanid. Magamiskohtadeks osutusid aga väiksed varikatuste ja kahe külgseinaga vaiadele toetuvad hütid, mille ukseks oli banaanipuu oks ja sisustuse moodustasid moskiitovõrguga kaetud paks madrats, taburet ja küünal!

Baaris toimus iseteenindamine: segasid endale rummi koolaga või nööpisid õllepudeli lahti ning tegid paberi peale enda "hotellitoa" numbri taha vastavasse kohta kriipsu. Ei tea, kas oli põhjuseks hävitatud rummi kogus või reisiväsimus, kuid erinevalt paljudest teistest reisikaaslastest magasin nagu kott ega lasknud end häirida vihmametsast kostvast vilkast ööelust. Järgmise päeva hommikul sõidutati osa seltskonnast kanuudega ärkavat loodust avastama ning pärast hommikusööki viidi meid kõiki kahe mootorpaadiga, mida juhtisid väiksekasvulised pärismaalased, Orinoco jõe deltasse avastusretkele.

Loodust ja metsikut elu saab seal nautida täiel rinnal, sest erinevalt näiteks hirmlaiast Amazonasest on Orinoco tunduvalt kitsam ja rikkaliku vaatepiltide valikuga. Möödusime kanuudes aerutavatest indiaanlastest, palginottidel peesitavatest kilpkonnadest, puudel turnivatest ahvidest ja mitmesugustest kirevatest papagoidest. Ühel hetkel sõitsime paadivööridega kaldamudasse kinni ning suundusime džunglisse, kuhu polnud tõenäoliselt astunud ühegi inimese jalg. Taimestik on seal niivõrd tihe, et meie kohalikud paadijuhid raiusid matšeetedega teed ning valged turistid ukerdasid neile ebatasasel pinnal tasakaalu hoida püüdes järele. Kui paatidesse tagasi jõudsime, järgnes külaskäik kohalikele vihmametsade indiaanlastele, kus sai osta ehedat käsitööd ja imestada, kui vähe on inimestel äraelamiseks vaja.

Pärastlõunal keerati paadininad teises suunas, kus loodus oli hõredam ja kus domineerisid erinevad palmipuud.

Õhtu kulminatsiooniks oli teravahambuliste piraajade püük õngedega ja muinasjutulise päikeseloojangu nautimine.

Taas kord sai imestada inimeste kohanemisvõime kiiruse üle, sest pimedas meie "hotelli" saabudes oli tunne, nagu oleksime armsasse koju jõudnud! Nautisime kohalike poolt improviseeritud õhtusööki, mille käigus pandi nahka ka värskelt püütud piraajad, kes maitsesid väga hästi.

Kuna kolmepäevase reisi esimene ja kolmas päev mööduvad bussis, oli meile varutud pikemaid vaheldust pakkuvaid peatusi. Ühel neist saime turnida ja ujuda kärestikulises jões, teine viis kohta nimega Cueva del Guacharo ehk maakeeli Õlilinnu koopasse. Rahvuspargiks kujundatud koopamassiiv on kõrge laega ja väidetavalt 10 km sügavune.

Koopas elavad tuhanded õlilinnud ehk guahaarod, kes on meie öösorri sugulased. Päeva veedavad nad koopas tukkudes, tulles vaid ööseks välja otsima toitu, milleks on puuviljad. Ülirohke rasvasisalduse tõttu kasvavad linnupojad algul vanalindudest kaks korda suuremaks ja kohalikud pärismaalased on neid püüdnud õli tootmiseks.

Nagu nahkhiired, liiguvad nad pilkases pimeduses erilisi plõksuvaid helisid tehes ja nende kaja kuulates.

Külastajaid viiakse kohalikke traditsioone austades 1200 m sügavusse ehk kohani, kuhu teoreetiliselt ulatub päevavalgus, kusjuures teekond on kõike muud kui tasane ja valgust annab ainult teejuhi latern. Välguga pildistamine on rangelt keelatud, et mitte häirida ringilendavaid õlilinde. Koopas käis 1799. aastal kuulus saksa loodusteadlane Alexander von Humboldt, keda loetakse füüsilise geograafia alusepanijaks ja kelle monument ehib nüüd parki koopa lähedal.

Venezuelast kojusõidul tuletati meile korduvalt meelde, kus piirkonnas me puhkamas käisime. Margarita saare lennujaamas otsiti mu kohver kahel korral läbi ning Londonis ja Tallinnas ootasid meid narkokoerad. Ning üheksatunnisel lennureisil Londonisse ei istunud ma enam Premium-klassis, vaid noore hispaanlanna ja tema kahe väikse lapse kõrval, kes mind kodumaal eesootavaks karmiks kliimaks oma etteastetega karmilt ette valmistasid.

Kuid pärast kaht nädalat tõelist ja mitmekesist puhkust Ladina-Ameerika soojas rüpes suudad ka närvilises õhkkonnas säilitada stoilist rahu ja latiinolikku sõbralikkust.