Sügis on värvimas esimesi lehti, pikk vananaistesuvi ei tahagi lõppeda. Oktoobris lühikeste varrukatega õues käia pole tavaline, kuid ometi on õhk kuidagi mõrkjas. Arvan, et tunda on tähtsat riigipüha, Saksamaa ühinemise järjekordset aastapäeva ja, nagu ikka, kõige tugevamini Berliinis. Kuskil mujal ju ei puutunud ida ja lääs nii tihedasti kokku, kuskil ei olnud ka juubeldamine suurem, rõõm siiram ja unistused kättesaadavamad. Unustamatuks jääb 3. oktoober 1990, kui Brandenburgi väravad ametlikult läbipääsetavateks muutusid ja kohe ka kitsaks jäid, sest ida suunas tekkis ummikuid iga sambapaari vahele.

See Müncheni Wiesni või Cann­stadti Waseni sarnane rahvapeo traditsioon on Berliinis noor, kuid alati oodatud ja arvukalt külastatav. Siin saavad kokku parimad interpreedid, bändid ja biergarten’id, ei puudu hiiglama suur vaateratas ega laadalõbud ning üle kõige hõljub praevorsti lõhn.

Kunagist müüri tähistab ainult märgitud joon tänavakividel, mille kohal harkisjalu käies saavad Ameerika ja Nõukogude tsoonid konfliktideta kokku sinus eneses, kuid kaugeltki kõik sakslased pole eluga rahul ega osale ühinemisepeol. Omades küll riigi põliskodanikuna üht ja sedasama passi, ei ole paljud peaaegu kolme aastakümne jooksul suutnud loobuda kommunistlikust ideoloogiast ja sotsialistlikest ­väärtustest ning igatsevad neid taga. Silmakirjalikult, mu meelest, sest sõidavad ise kallite autodega, reisivad mööda maailma ja saavad paremat arstiabi, kui oli

Enam Saksamaal homopaaride kooselu registreerida ei saa.

Saksa DVs, kuid näevad lääne­sakslaste elu elades viimati nimetatutes endiselt ideoloogilist vaenlast. Kapitalismi vastu tuleb võidelda, eesmärgiga see hävitada, seisab punaste parteide programmis. Eks näidanud viimased valimisedki, et ida liidumaades otsitakse senisele poliitikale alternatiivi, mis ei saa demokraatias ju keelatud olla, nagu poleks tohtinud olla keelatud ka hääletamine Kataloonia referendumil, kas saada iseseisvaks riigiks (vastuse „jaa“ andis 90% hääletanutest). Referendumi korraldamist peetakse Saksamaal vääraks, ei mõisteta, miks keegi lahku lüüa tahab, kui hoopis ühinemine on õige. Kuid erakordselt karmide politseimeetmete suhtes (kannatanute arv ulatub juba 893ni) ollakse tundlikult hukkamõistev. Sakslased ei pruugi aru saada, et riiklik iseseisvus on niisamasugune rahva enese­määramise õigus, nagu oli nende hüüd „wir sind das Volk!“ (meie oleme rahvas) 1989. aastal.

Tänavune oktoober tõi Saksamaale palju uuendusi ja seadusemuudatusi. Nüüd peavad mudellennukid ja droonid kaaluga üle 250 grammi olema varustatud omaniku nime ja aadressi kandva tulekindla sildiga, et kahju sündides saaks kellelegi arve esitada. Enam kui 2 kg kaaluvate lennuaparaatide kasutajail on nõutav piloodilitsents või õhusõiduameti tõend. Sotsiaalvõrkude teenindajad on vastse seadusega kohustatud takistama solvava ja halvustava sisuga sõnumite levikut ning kustutama ässitusi ja üleskutseid kuritegevusele ning enam ei saa Saksamaal kooselu registreerida ka homopaarid.

Suve lõpul muutis kantsler Angela Merkel meelt ja muutis homopaaride abielu kohta öeldud „ei!“ südametunnistuse küsimuseks, arvatavasti iseendale samuti. Juuni viimasel päeval vastu võetud abielu-kõigile-seadus hakkas toimima 1. oktoobrist ja pühapäeval peetigi esimesed samasooliste pärispulmad (43 000 samasoolist paari on siiani vormistatud kooseluseaduse järgi. Nende suhe iseenesest abieluks ei muutu; enne tuleb perekonnaseisuametis kinnitada soovi eluaeg koos, s.t abielus olla ja mis veelgi tähtsam, lapsendada). Kas see põhiseadusega kokku klapib, sellele tahavad baierlased veel ülemkohtust kinnitust saada. Ka riigi elektrooniline andmetöötlus ei ole seadusemuutusele järele jõudnud ja lubab alles aasta pärast anda statistikale õigeid andmeid. Seni peab samasoopaarides üks lubama ennast märkida ikkagi naise ja teine mehena.