Märt Miljan: Tõusujoovastuses Argentina
Eesotsas taas presidendiks valitud Cristina Fernández de Kirchneriga, kes Roosa Maja (nii ongi, valge oleks ju liiga tavaline) rõdul rokkis tuhandetele väljakule kogunenud noortele.
Eelvalimistel korraliku võidu koju toonud Cristina näitas oma tõelist triumfi, saades valimistel 54% häältest. Arvestades, et Argentina on neid väheseid demokraatlikke riike, kus valimaskäimine on kohustuslik, tähendab see ümberarvutatult 11 miljonit inimest. Nädal hiljem pole inimestel poliitilistest sihtidest ega Cristina meeskonnast endiselt aimu. Peamiselt valiti “kasvu jätkumise poolt” ja “muutuste vastu”.
Kirchnerite võit algas Cristina varalahkunud mehe Nestori presidendiks saamisega 2003. aastal. Välisvõlas hulpiva Argnetina ujuma õpetamisele tuli kasuks peamiselt maailmaturu nõudlus siinse toodangu järele ja aina protektsionistlikum majanduspoliitika. Langema hakanud populaarsuse tõi tagasi Nestori ootamatu surm aasta tagasi, mille järel riiki haaras kaastunne telenovelalikult leinavale Cristinale. Numbrid räägivad siiski enda eest ning eelmise aasta majanduskasvuks hinnati 8%, ja seda ilma suurema välislaenamiseta.
Keskklass ja eliit on kasvuaastail nautinud elujärje paranemist ja paljud neist saavad endale lubada ka näiteks välismaiseid kaupu, mida tavapoodides müüakse järjest vähem. Kui mu austraallasest sõber otsustas katsetada kohaliku postisüsteemi vettpidavust ja tellis paarisajadollarise eseme, oli tema üllatus kahekordne: kaup jõudis kohale, kuid samas vääringus tuli maksta nii veo kui importimise eest.
Kuna elektroonika on Argentinas paganama kallis, on arusaadav kohalike rõõm, et Blackberry otsustas rajada siia oma tehase ja turule tuleb “kodumaine” soodne nutitelefon.
Jõudsasti arenev majandus tähendab enamikule siiski inflatsiooni, mida ametlikes kanalites näidatakse madalamana, kui on päriselus. Kui esmalt panin hinnasiltide puudumist paljudes poodides turistide röövimise ja näo järgi hinna määramise arvele, siis nüüd pean seda ratsionaalsuseks – ei tule neid pidevalt uuendada. Kuna viimase aasta inflatsioon on 30% kandis, siis muutuvad hinnad nädalate ja mitte kuudega.
Nagu soovitas mu sõber, tuleks riigis, mille inflatsioon jääb alla vaid Zimbabwe ja Venezuela omale, raha laiaks lüüa palgapäeval, sest kunagi ei tea, mis kuu lõppedes peesode ostujõust alles on jäänud. Ja seda ka paljud inimesed teevad, ostes peesode eest dollareid.
Alates 2001. aastast, kui kunstlikult hoitud peeso kurss vabaks lasti ja riik vajus kriisi, on dollarite kasutamine üsna tavaline. Näiteks kinnisvara müümisel või rentimisel on just dollar hinna aluseks, mida ostja soovi korral peesodesse arvestatakse. Kuu lõpp võib paljude jaoks tähendada odavaid ja maitsvaid gnocchi’sid – pastalaadseid plönne, mille tegemiseks läheb vaja peamiselt kartulit ja jahu ning mida massiliselt valmistatakse 29. kuupäeval ehk õhtul enne traditsioonilist palgapäeva. Erinevalt valimispäevast sain laupäevase roa alla loputada veiniga, mida üleriikliku valimiskainuse saavutamiseks oli valimisnädalavahetusel keelatud müüa.
Ebausklikumad kohalikud täiendavad rituaali ka peesodega, mis rahaõnne saavutamiseks gnocchi-taldriku alla pannakse.
Seda, kas õnne toovad õuele taldrikualused peesod, peesode eest kokkuostetud dollarid või võidukas Cristina, näitab aeg.
Sellega siin riigis kindlasti ei koonerdata ja eriti külluslikult leidub ooteaega, mille ekspordipotentsiaali avastamise järel võiks hakata rääkima uuest majandusimest.
