Siinai beduiinidel on kõik ümberpööratult. Vihma ei tule. Tee mis sa tahad – looda, oota, palveta viis korda päevas, taguots püsti, peanupp Meka poole – tulemus on sama, aastate pikkune kuivus. Mõni laps jõuab kooligi minna, ilma et oleks oma elus vihma näinud. 

Päikest jagub neile küll. Vahel harva, sügisel või talvel juhtub ime – paar-kolm päeva on taevas pilvine. Mõnikord pigistab hall pilv koguni paar pisarat, mis kõrbeliivalt hetkega minema auravad.  

Sellist vihma aga, mis täidaks orud tulvavetega ja ärataks pikki aastaid kõrbeliivas oma tundi oodanud seemned elule, Nuweiba ümbruses elavad Muzeina beduiinid enam ei mäletagi. 

Üksteise järel kuivavad kõrbe rajatud kaevud. Siin-seal on näha mahajäetud aedu. Endist elu ­meenutavad kuivanud oliivi- ja viigipuud. Kui kaev kuivas, pani ­beduiin oma seitse asja kokku ja kolis kusagile maantee äärde. Sinna, kuhu tuuakse vett suure paakautoga. ­Maantee ääres jääd küll ellu, aga mis elu seal on. Pole karjal süüa ega aiamaad.

Kui kõrbes ei tule vihma, siis ei kasva värskeid põõsa­oksi ega rohutuuste. Neist saaks söönuks beduiini kitse- ja lambakari. Inimpõlv tagasi tuli vihma isegi sedavõrd, et Lõuna-Siinais võis kasvatada otra. Beduiinid kasvatasid oma leivavilja ise. 

Kui inimene kolib kuivuse eest maantee äärde, siis kõrbeloomadel sellist võimalust pole. Rebased sätivad oma sammud kõrbes kolavate turistide jälgedele ja leivad ikka mõned palukesed. Või vähemalt mõned turistidest jäänud rämpsu uudistama tulnud hiired. Kuid ülimalt haruldaseks jäänud gasellidel ja mägikitsedel pole kusagile minna. Taimed ja allikad on kuivanud. Püssid inimeste käes aga muutunud ülitäpseks ja kauge maa pealt tapvaks. Kui gasell julgebki mõne viimase allika juurde jooma minna, siis üsna suure tõenäosusega ootab teda seal jahimees.  

Valitsus ehitab kõrbe lausa pompöösseid veetõkkeid. Justkui valmistutaks veeuputuseks. Beduiinid sekundeerivad sellele väiksemate liiva- ja kruusavallidega. Et juhul kui Allah oma lõputus headuses ja tarkuses suvatseb kord taevaluugid avada, siis jääks vesi lõksu. Mitte ei kimaks mööda orgusid alla, tulisoolasesse Punasesse merre, kus temast miskit kasu pole. Taevas aga ainult muigab nende ponnistuste peale. Ainus, mida need tõkked koguvad, on tuli­kuivas tuules lendav prügi. 

Eestlane arvab oma vihmakülluse ja päiksepuuduse olevat paratamatu. Beduiinidel asi nii lihtsalt ei käi. ­Kliima soojenemine ja maailma kõrbestumise protsessid on nende arvates kõik taevaisa töö. Miks aga ei anna Allah vihma? Beduiin Salman arvab, et teab vastust. Neile ei antavat vihma enam sellest ajast saadik, kui nende hõim, nii nagu naabridki, hakkas kõrbes kanepit kasvatama. Kanep annab kiire tulu. Ei sünni küll süüa, aga kui see puru Nuweibas purjus juutidele maha müüa, siis teenib palju suurema raha, kui kõrbes kasvatatud odra, lamba või kitse eest eales oleks saanud. 

Mida peaks aga tegema eestlased, et lõpeks lõputud vihmavalingud ja päike tuleks välja, ei oska Salman öelda. Olles kolm aastat vedanud eestlasi mööda oma kuivavat kõrbe, ei oska ta meile midagi ette heita.  

Nagu oleks tapvast kuivusest veel vähe, saatis Allah Nuweiba ümbruse beduiinidele teisegi mure. Nimelt tahavad egiptlased ehitada keset nende küla, õigemini nende küla kohale, elektrijaama. Käivad puurimised ja maade mõõtmised. Mida egiptlased päeval ehitavad, selle beduiinid öösel lõhuvad. Käib politsei ja seletab. Mingid egiptlaste maamõõdu asjandused haagiti beduiinide poolt isegi traktori taha ja veeti kolinal üle kivide Wady Watiri orgu. Niipalju on beduiinid siiski võitnud, et elektrijaama finantseerimine on peatatud. 

Talv kestab ja viimane lootus vihmaks pole veel kadunud. Senikaua teeb Salman igal hommikul oma ­telefoni lahti lootuses, et mõni seltskond eestlasi teda kõrbe teejuhiks küsib. Vahel näkkab, vahel mitte. Kui aga juhtub, et taevaluugid valla lähevad ja kõrbes tuleb paduvihma, siis ei hooli ei Salman ega ükski teine beduiin, kas on kundesid või mitte. Kõik, kel rattad all, kihutavad kõrbe, et näha üleöö tekkinud jõgesid ja järvekesi.