Eks tundu kummaline, et just tänavu, kui kogu Saksamaal tähistatakse reformatsiooni 500. aastapäeva, on usupühad kerkinud oluliseks teemaks, millega seoses võtnud sõna tuntud saksa poliitikud. Nii näiteks on siseministri Thomas de Maisière’i (CDU) meelest mõeldav riiklikuks teha ka islamiusu pühad. Esialgu mitte igal pool, vaid ainult sääl, kus moslemeid elab arvuliselt ülekaalus. On ju kõigi pühakute päev 1. novembril samuti riigipüha ainult nendes liidumaades, kus enamuses katoliiklased, tõi kristlikku parteisse kuuluv riigiminister põhjenduseks. Moslemite kesknõukogu Saksamaal tervitas siseministri valimiseelset esinemist Wolfenbüttenis ja peab seda esimehe Aiman Mazyeki sõnul integratsiooni soodustavaks ettevõtmiseks. Mingil juhul ei tähendavat see, nagu tahetaks veel mõnda tööst vaba päeva, hoopis oleks see tunnustus Saksamaa moslemitele. Näitena tõi Mazyek, et moslemist politseinikku võiks paastu lõpetamise püha ramadaani puhul asendada tema kristlasest kolleeg ja vastuteenena esimesel jõulupühal tema eest tööl olla. No kas see poleks tore?
Võib-olla olekski. Kuid miskipärast lahvatas poliitiku arusaadava eesmärgiga – tuua moslemid valimisurnide juurde – tehtud avaldusest üldine rahulolematus. Saksamaal on kuni 20 usupüha, eri liidumaades eri hulgal: Baieris 13, Alam-Saksimaal 9.
Kõik punased numbrid saksa kalendris on kristlikud pühad, seega väga vanadele traditsioonidele toetuvad, välja arvatud 3. oktoober, Saksamaa ühinemispäev, milleta siinsetel moslemitel polekski tähistada ühtki riigipüha. Mõned liidumaad eesotsas linnriikide Berliini, Breemeni ja Hamburgiga on oma pühadeseadustes juba muudatusi teinud, andes moslemeist õpilastele suured pühad, nagu ramadaan ja ohvripäev, koolivabaks, tööl käijatele võimaldatakse kui mitte mošeesse minekut, siis vähemalt palvetamist. Juba nõuavad õpilased koolis ruumi, kus palvevaipa saaks maha panna – ja vähemasti Berliinis on nõuet loomulikuks peetud ning rahuldatud. Politseinikud ei karista agressiivseid noori, saades aru, et ramadaaniaegne nälgimine on nad kergesti ärrituvaks teinud.
Arvatakse, et 40% elanikke on Saksamaal konfessioonitud, ei tunne ennast ühegi religiooniga seotuna ja näevad riigipühades ainult puhkust pikendavaid päevi. Ülikoolide sekularistlik algatus on nõudnud aga kõigi riigi- ehk siis usupühade kehtetuks tunnistamist, sest ainult nii saavat riik demonstreerida maailmavaatelist neutraalsust.
Õnneks valitseb Kesk-Euroopas veel traditsiooniline meelsus, mis pole unustanud oma kultuuri juuri. Alguse saanud küll antiiksest polüteistlikust maailmapildist, on see 2000 aastat vorminud inimesi selliseks, nagu oleme. Ootuspäraselt tõmmati ka islamiusu pühade riiklikuks tegemise algatusele kriips peale Baieris: riiklikud pühad väljendavad siinse maa usutavasid ja neid ei hakata vormima eri rahvagruppide tarvis.
Ometi on midagi võõrast siia maale juba tunginud, nagu kunagi varakristlikult Iirimaalt USAsse ja edasi üle maailma – halloween nimeks. Kõikide pühakute vaiksest mälestamisest on saanud ulakas nõidade trall, mis küll kogub aina populaarsust, kuid jääb endiselt taunituks. Traditsionalistid kurdavad, et tema pärast on Mardi-lauljad unustusse vajunud ja lastelgi pole tahtmist Kadrit jooksmas käia. Eriti muidugi ei poolda seda ülemeelikut pidu suurte kõrvitsate, veidrate maskeeringute ja koledate kostüümidega evangeelsed protestandid. Kes aga võõra kultuuri kombed üle on võtnud, on rõõmsad päälegi.
