Valgevene on omamoodi ajalooga ja positsiooniga riik Euroopas. Sajandeid oli see ala oluline osa keskaegsest Leedu impeeriumist ja sellest välja kasvanud Rzeczpospolitast (Poola riigi eelkäijast). Venemaa alla satuti alles 18. sajandi lõpus, seega peaaegu sada aastat Eestist hiljem. Kuigi paljudel on ­veendumus, et Bela­rus on vaid Venemaa pisike variant, siis tegelikult on ­idanaabri kultuuriline mõju siin üllatavalt piiratud, kui vene keele domineerimine välja arvata. Näiteks rahvariided ja rahvatantsud viitavad hoopis Kesk-Euroopale. 1918–1919 eksisteeris lühiajaline Valgevene Rahvavabariik, kus siis bolševikud võimu haarasid ja sellest Valgevene NSV tegid. Teine maailmasõda tabas seda maad erakordselt rängalt, hukkus oma 2 miljonit elanikku, purustati mitu linna, ka Minsk. 1991 sai Valgevene iseseisvaks, 1994 sai presidendiks isepäine endine kolhoosiesimees Alaksandr Łukašenka, kelle juhtimisel on Valgevene nüüd poliitilise opositsiooni mahasurumise poolest kurikuulus, nõukanostalgilise disainiga (vapp ja lipp ning riigiasutuste nimetused pärinevad sisuliselt kõik NSV aegadest), kuid samas rahvusvaheliselt silmatorkav riik aktiivse riigikapitalistliku tööstuse ja põllumajandusega.