Mujalt: Mis uudist, Serbia?
Olen kuulnud erinevaid, üsna stereotüüpseid ja lausvalesid arvamusavaldusi: no need on ju metslased, kes magavad, nuga hambus... hullud jalgpallifännid...
Ja ka vastupidi, serblased ei tea eriti midagi Eestist. Eakas naabrinna otsib välja oma päevinäinud kooliatlase – ahaa, tean, Eesti on ju osa Venemaast!
Elu Serbias pole serblastele praegu meelakkumine. Kõrgharitud noored teevad väikese raha eest tõlketöid, väga “normaalne” on elada koos vanematega (sest nii on odavam), ärksamad otsivad paremat elu välismaal, aktiivsemad on juba ammu lahkunud. Pessimism, käegalöömine... “Milleks minna valima, nad on ju kõik ühesugused ja nagunii midagi ei muutu!” teatab sõber Radoslav, kui uurin, kelle poolt ta hääletab.
Teine hea sõber Lidija on kooliõpetaja, kes kirjutab raamatuid ja otsib sihikindlalt võimalust minna “ära”. Oma blogis kirjutab ta: “Enamik inimesi on tujukad, närvilised, jooksmas eikuhugi, karjuvad võõraste ja üksteise peale, maksavad rahaga, mida ei ole, ostavad kokku mõttetuid asju. Ma ignoreerin täiega riigis toimuvat, mul pole aega lolluste jaoks.”
Imetlen Lidijat, sest tal on vähemalt mingi siht. Fotograafist sõber Vladimir on käega löönud. Igasugust tööd ta ette võtma ei hakka, sest mugavam on ju leida põhjusi, miks asju mitte teha (väga tüüpiline suhtumine Serbias neil päevil, ka töösituatsioonides!) ja vanemate kulul elada... See kõik võib kõlada nagu Eestiski, kuid Serbia puhul on asi kuidagi dramaatilisem, massilisem.
Nii nagu eestlased nõukaajal, on ka serblased väga leidlikud, kuidas tasuta ja poolmuidu hakkama saada. Näiteks teatris võib käia nii, et ostad 100dinaarise (alla ühe euro) seisukoha ja siis lähed lihtsalt ning istud vabale kohale (kõik ju teevad sedasi!). Kontserdile saab odavamalt nõnda, et maksad “teatud” summa “teatud” piletirebijale ja ta laseb su sisse. Ühistranspordis “pole vaja maksta” – n-ö õigustuseks on see, et sõidukid on vanad ja koledad, rahvast täis ja käivad ebaregulaarselt. Kui kontroll tuleb, siis võib ju validaatori juures ära käia, aga veel parem on jalga lasta – kontrollijad sind taga ajama ei hakka, sest nad on alamakstud.
Toit tuleb paljudel pealinlastel endiselt maalt (nii nagu vanasti eestlastel, maa-vanematelt). Kodus süüa teha on odavam kui väljas süüa. Väljas käiakse rohkem nagu suhtlemise pärast, õlle või teetassi taga kulub tunde. See on tõesti hämmastav fenomen, rääkida eimillestki... Üks kohalik eestlane ütles tabavalt: “Ei saa aru, mida nad nii palju räägivad... üks lõputu arutamine... Kui meie saame kokku, siis on kümne minutiga asjad aetud!”
Omavalmistatud toitu veavad serblastest vanavanemad ka oma välismaal meepoti leidnud lapselastele. Küll läks sebimiseks, kui serblasi täis Belgrad-Firenze pikamaabussis Horvaatia-Sloveenia piiril teatati: “Kõik välja, koos kogu pagasiga, lauskontroll.” “Pole mul seal midagi erilist, praetükk, natuke fileed, ajvar’it* ja kajmak’it** ja küpsetisi. Mis sa arvad, kas võtavad ära?” arutas üks ähmi täis tädike teisega. Vastuseks sai soovituse juhtida tähelepanu sellele kotile, mis on täis lasteriideid.
Toidust ja serblaste leidlikkusest veel. Üks serblane on välja mõelnud kummalise nišiürituse “Mudijada”, mis on leidnud ka rahvusvahelist kajastamist: Reykjavíki linnapea tuleb osalema looma munanditest toidu valmistamise võistlusele (World Testicle Cooking Championship Ballcup Serbia). See toimub 2013. aasta augustis juba kümnendat korda.
* ajvar (hääldub nagu eesti mehenimi Aivar) – oranž segu, mille põhikomponendid on paprika ja baklažaan, lisand lihale ja väga hea isutekitaja koos saiaga
** kajmak – mahe kreemjuust
