Üks selliseid sündmusi, mis riialased terveks ööks oma rüppe võtab, on nii peavoolu- kui alternatiivkultuurile pühendatud Balta Nakts ehk Valge Öö, mille juured on Euroopas, kuid mis toimub ka Montréalis, Torontos, Tōkyōs ja Chicagos. Augustis aset leidnud Rigas Svetki, mil linn oli tasuta üritustest ja ühistranspordist meelitatuna täis äärelinnadest saabunud persoone, oli samalaadne, kuid 8. septembri öösel pakuti siiski kvaliteetsemat kultuuriprogrammi, mida kandsid rohkem tundepõhised väärtused.

Parimad näited on heliinstallatsioon kunstnike maja kaheksa meetri kõrguses remontimata saalis, kus kõrvulukustavaid kosmosesignaale sämpliti analoograadiote müraga, taustaks vanad virvendavad telekad (kell 18–1 RIXC meediaruumis Clausthome’i ja Mārtiņš Ratniksi “Avastamata planeet”, heli- ja videosignaalide moduleerimise performance’i programm), või anglikaani kirikus toimunud hommage Läti (habetunud) elektro-gurule, arhitektile ja kunstnikule Hardijs Lediņšile, kes asutas legendaarse kunsti- ja eksperimentaalmuusika liidu NSRD (lühend leiutatud terminist “Nebijušu sajūtu restaurācijas darbnīca” ehk unikaalsete tunnete restaureerimise töökoda).

Oma ülieripäraste nn reisidega kunsti ja muusikasse mõjutas Lediņš mitut põlvkonda Läti muusikuid kuni oma surmani 2004. aastal. Nimetatud häpening kirikus hõlmas nelja koogutavat valgesärki-diidžeid kirikualtaril mikrofonide ja süntesaatoritega elektrot tegemas (kell 22–2: “Sound Exchange: Tava bārda laikā un telpā – veltījums Hardijam Lediņam” ehk “Sinu habe ajas ja ruumis – pühendus Hardijs Lediņšile”, osalesid ka elektrobänd Gas Of Latvia jt). Nimetatutele sekundeerib ka näiteks Kanepesi kultuurikeskuses (mis asub renoveerimata puumajas Skolas iela peal, Eesti saatkonnast kahe sammu kaugusel) toimunud sõnatu performants, millest kumasid läbi inimese üksildus, kahtlused ja vastuolulised tunded tänapäeva tõmblevas sotsiaalmeediast vaevatud ühiskonnas (Kaņepes Kultūras centrs, kell 20–24, liikumisperformants “Kāds, kurš...” ehki “Keegi, kes...”).

Kui siia lisada veel öine kulgemine 11kraadise temperatuuriga linnas, esiklaasile langemas raheterad ja autoraadios kõlamas Radio Naba alternatiivmüra või mis tahes muu sealt tulev muusika (Naba Lady Gagat ei mängi), võib öelda, et valge öö juba jälle (seitsmendat aastat järjest) unustamatu kogemus, mis annab emotsionaalsete lätlaste ja venelaste meinstriim-Riiale unenäolisust ja nn mitte-linna aspekti juurde (vrd mõistet hiljuti ilmunud kogumiku “Mitte-Tartu” omaga, milles tartlased kirjeldavad oma tühermaid, põlde, mahajäetud maju, kus nad ringi hulguvad ja mis moodustavad nende oma Tartu). On tore tunda, et kunsti- ja kultuurikorralduse kaudu, kus peamine pole mitte kultuurkapitalilt või erasponsoritelt saadav, vaid korraldajate silmade sära ja teravad ideed (märksõnadeks poetry slam VEFis, video- ja installatsioonikunstniku – kelle geniaalsemad tööd on “Jevgeni Onegini” lavakujundus Riia ooperis ja näiteks video sellest, mis on tüdrukutel käekottides – Katrina Neiburga installatsioonid KIMis, tohutu suured vana tubakavabriku hooned Miera ielal täis rahvusvahelist kunsti, või ööinstallatsioon keskturu juurikapaviljonis) on need, mis sellisel valgel ööl läbi kumavad ja külastajatele 8. septembri öös üle kogu linna ühe korraliku kultuurilaksaka annavad.

Vaat nii, eestlased, kes te arvate, et lätlased mahuvad mingi väikese venna mõiste alla ja et siin midagi suurt ega lahedat ei tehta. Hetkel on näiteks Riias 22. septembrini käimas filmifestival Baltic Pearl, mis käesoleval aastal toimub juba 20. korda. Soovitaks vaadata moefilme (“God Save My Shoes”, “Louis Vuitton & Marc Jacobs”, “Diana Vreeland: The Eye Has to Travel”) vastavast rikkalikust eriprogrammist ning ka hommage-filme (Tarkovski, Antonioni). 5. oktoobril aga saab KIMi kunstikeskuses teoks rahvusvaheline uue meedia kultuurifestival KUNST+KOMMUNIKATSIOON osalejatega USAst ja Ühendkuningriigist.