Hiljuti jagas üks taanlasest sõber oma jahmatust, et argentiinlase majas, kus ta tuba üürib, ei ole lubatud tal oma tuppa külalisi kutsuda. Arvestades ka magamistoa seinal kõrguvat viimast õhtusöömaaega kujutavat vasegravüüri, võis aimata, et tegemist on kohaliku meetmega ära hoidmaks abielueelset seksi. Põhjamaalasele tundus see katoliiklik kiiks lihtsalt pentsik ning kujuteldamatu.

Kohalikele see mingit üllatust aga ei valmista, kuna enamik noori elab vanematega koos kuni kolmekümnendateni, sest oma pinna üürimine käib üle jõu. Samas noored vanematega seksist ei räägi ning enamikus kodudes pole kombeks peikasid või pruute koju kutsuda. Olukorra keerukust ei leevenda ka kool, kus avatakse seksiteemat peamiselt Neitsi Maarja võime kaudu rasestuda ilma sugu­ühteta. Kui aga kodus ei saa, siis kus noored omaette on?

Probleemi on lahendanud spetsiaalhotellid, kus tuba saab üürida mõne tunni ja öö kaupa. Buenos Aireses on selline asutus tuntud kui “telo”, mis on modifikatsioon sõnast “hotel” (h-d siin ei hääldata).

Arvamus, et telo on mingi ­räpane ääre­linna urgas, kus õlised mehed käivad odavaid tüdrukuid rautamas, on reaalsusest päris kaugel. Telo’d on osa tavaelust – legaliseeritud ­institutsioon, kus saab südamerahuga ­maiustada muidu keelatud vilju. Peamiselt on klientideks vanematega koos elavad noored, kes käivad telo’des oma pruutide-peikadega, tavaliselt õhtuti ja öösiti. Teine grupp külastajaid on lõunapausi seksisõbrad, enamasti siis armukesega kokku saavad suhteinimesed.

Midagi eriskummalist telo’des pole. Tean nüüdseks abielus olevat paari, kes käis tunnihotellis kogu oma kaheaastase kohtinguperioodi.

Telo-teenuse põhituum on anonüümsus. Enamik tunnihotelle on väljast pigem märkamatud ja osasse on võimalik autoga sisse sõita, et ­sõidukist otse magamistuppa astuda. Terve kogemuse jooksul üldiselt ühtegi hotelliteenistujat näha pole võimalik – raha makstakse või šampus serveeritakse ikka läbi luugi. Tekib tunne, mina ei näe neid, nemad ei näe mind.

Üldiselt on telo’d väga viisakad ning tavahotellidest eristab neid peamiselt teenustevalik. Telekast saab näha paljast ihu ning peenemates kohtades on võimalik valida teemaruume või üüri­da kostüüme. Paljudes kohtades on ­üüratu mullivann ning suured lae- ja seinapeeglid.

Mõnedes on spetsiaalotstarbeline mööblitükk või priske “mänguasjade menüü”. Hinnad on võrreldes tavahotellidega vägagi taskukohased.

Enamikus telo’des on võimalik võtta ka ööpakett (tasuta ­hommikusöögiga), mis on mitu korda odavam kui hotelli­öö.

Hinnatundlikule turistile võiks see olla ka alternatiivne magamisvõimalus. Igal juhul, kui olete Buenos Aireses ja tekib isu näiteks mullivanniks või lõunauinakuks, siis seadke sammud telo’sse.

Umbes 20 euro eest on teil oma tuba kolmeks tunniks.