Natuke uurimistööd tehes selgus, et üks parimaid viise reisimiseks on inglise keele õpetajana töötamine. Nii me siis panimegi end õpetaja kursustele kirja ja siin me nüüd oleme.

Elame Kesk-Hiinas Shaanxi provintsis linnas nimega Xian. Provints on viimasel ajal kuulsust kogunud sellega, et siitsamast on pärit uus riigijuht Xi Jinping. Kohalikud elanikud on selle üle väga uhked ja küsivad minult tihtipeale, kas ma ikka olen teadlik, millised erakordsed inimesed tulevad Shaanxi provintsist. Paar nädalat tagasi sain kingituseks kotitäie president Xi kodulinnast pärit maiustusi, mis olid päris maitsvad seesamiseemneküpsised. Küsisin ka oma õpilastelt, mis nad presidendist arvavad, kuid seekord kõlas vastus üsna negatiivses toonis. President Xi olevat liiga igav ja liiga tähtis nagu kõik teisedki kohalikud poliitikud.

Peale Xi Jinpingi on Xian viimasel ajal kuulsust kogunud oma eriti reostunud õhuga. Kaks nädalat tagasi langes õhukvaliteet “eluohtlikku” kategooriasse. Mina kui välismaalane, kes kohalikku raadiot ei kuula ja ajalehtedest aru ei saa, poleks sellest muidu teadnud, kui tänavale poleks järsku ilmunud kümneid kirurgimaskide müüjaid. Ilus erekollane päikeseloojang osutus hoopis õhusaaste kõrvalmõjuks. Ostsin siis endale ka maski, et mitte liiga väljapaistev olla, ja asusin oma kopse kaitsma. Kurb on näha väikseid lapsi, kelle jaoks maski kandmine on sama elementaarne nagu meie lastele talvel mütsi kandmine.

Kui rääkida lastest, siis eelmisel kolmapäeval sündis minu Hiina sõbrannal Daisyl tütar. Hiinas ei too lapsi toonekurg, vaid lapsed leitakse jõest. Daisy peab nüüd kombekohaselt kuu aega voodis lamama, sööma hulganisti kanamune ja puhkama. Kuna ta on modernne naine, võib ta juba kaks nädalat pärast sünnitamist duši alla minna.

Sel ajal kui tema puhkab, hoiab vastsündinul silma peal vanaema. Kui ­Daisy on ära puhanud, sõidab tita koos vanaemaga Shangdongi provintsi, mis on Xianist umbes 11tunnise autosõidu kaugusel. Kuna ema ja isa töökoht on siin ja kuna lasteaeda nii väikseid lapsi panna ei saa, siis tuleb tital esialgu vanaema käe all sirguda.

Välismaalase elu Xianis on kohati üsna frustreeriv. Tänahommikuses joogaklassis tekitasin ma päris palju nalja, püüdes aru saada, mis on hūxī ja qixi. Nüüd ma siis tean, millal sisse ja millal välja hingata. Oodates dušijärjekorras, pakkus üks hiina tädi mulle lahkelt enda dušši kasutada. Mina siis läksin, tundus ebaviisakas ei öelda. Tädi oli väga lahke, astus kohe kõrvale ja samal ajal, kui mina oma juukseid pesin, asus tema minu selga pesema. Loodan siiski, et järgmisel nädalal, kui kohalikud on läinud maale Qingming-festivali tähistama, on mul võimalus sama protseduuri iseseisvalt korrata.

Qingming-festival tähendab kohalikele esivanemate haudade külastamist, perega kohtumist ja hulganisti suuri sööminguid, minule aga vaba päeva, võimalust kodustega Skype’i kohtinguid pidada ja Hiina vorstist vorstikastet keeta.

Katrin Winter,
Xian, Hiina