Naistepäev Biškekis
Kui mulle ühel veebruari lõpu hallil pärastlõunal helistati ning pakuti esinemist naistepäeval Biškekis, siis mõtlesin küll, et mõni sõber teeb minuga nalja.
Seekord oli asi siiski naljast kaugel. 5. märtsi varahommikul maandus Aerofloti lennuk, mille pardal lisaks minule nii Venemaalt kui USAst koju tagasitulevaid inimesi, Kõrgõzstani pealinna Biškeki Manasi nimelisel rahvusvahelisel lennuväljal. Esimesena hakkasid lennuplatsil silma umbes kakskümmend U.S. Airforce'i lennukit. Hiljem selgus, et USA kasutab Biškeki lennuvälja ühe abialana Afganistani operatsioonide tarvis ning et samasugune lennubaas on vene lennukitele umbes 40 km ida pool väikelinnas Kantis.
Kui viisa, mis mulle lennujaamas kiiruga passi kleebiti, käes, avanesid uksed ning reis pealinna poole võis alata. Biškeki linn asub 700-900 meetri kõrgusel platool ning sõidu ajal maastikku jälgides hämmastasid mind emakese looduse geoloogilised trikid: siin paiknevad koos kümnete kilomeetritena laiuv põhjaeestilikult laugjas Chui org ning nagu joone pealt algavad 5000 meetrini kõrguvad Ala-Too aheliku mäed, mis on üheks osaks suuremast Tian Shani mäestikust. Selles orus olevat sajandeid tagasi kulgenud iidne Hiina Siiditee.
Mäed on põhjuseks, miks ainult neljandik Kõrgõzstani territooriumist on asustatud viie miljoni inimese poolt, kellest pealinnas elab umbes üks miljon. Biškek on noor linn, loodud 1878. aastal, ning seepärast ta ajalooliste arhitektuuriväärtustega ei hiilga. Nõukogude ajal kandis linn Lenini võitluskaaslase, siin sündinud kommunisti Frunze nime. Pärast süsteemi lagunemist taastati kirgiisipärane algnimi, mis tähistab lusikat, mida kasutatakse märapiima segamiseks kumõssi valmistamisel. Kumõss (kääritatud hobusepiimajook) on Kõrgõzstani üks firmamärke, mida aga looduskauged pealinlased ise eriti juua ei taha.
Linna keskseks ida-lääne suuna tänavaks on Chui prospekt, millel paiknevad nii kohalik valge maja ehk parlament, Ala-Too-nimeline keskväljak, teaduste akadeemia, ülikoolid, keskkaubamaja ZUM.Teised tähtsamad tänavad vaatamisväärsustega on Sovetskaja ja Erkindik (vabaduse tänav). Biškekis näeb peagu kõike kirjutatuna kahes keeles: vene ja kirgiisi. Kirgiisid kasutavad praegu oma kirjakeele tähistamiseks kirillitsat, enne on kirjutatud ladina ja araabia tähestikus. Kirgiisi keel on suguluses türgi, kasahhi ja usbeki keelega.
Linnas on palju monumente, enamik rahvuskangelastele, kuid ka tuntud kommunistid seisavd endiselt kivisse raiutuna kõigile vaatamiseks.
Kirgiiside kõige kuulsam rahvuskangelane on Manas, kelle mälestuseks on skulptuuriansambel rahvusfilharmoonia (siin toimus naistepäevasündmus, kus loo autor prantsuse šansoone laulis) hoone ees. Manasi vägitegudest jutustab eepos, mis teadaolevalt on üks mahukamaid maailmas, ületades Homerose "Iliase" ja "Odüsseia" umbes kahekümnekordselt. Eepost jutustavad manašid, kes teevad seda transitaolises olekus, saades infot otse kõiksusest. Need inimesed on erilised ja väga hinnatud.
Teise tähelepanekuna Biškeki linnapildis võib välja tuua elanikkonna noorust, valdavalt on tänavatel 20-30aastased inimesed. Ehk on see tingitud Kõrgõzstani pealinnas asuvast mitmekümnest ülikoolist ja instituudist, nende seas ainulaadne Ameerika Instituut Kesk-Aasias, kuid samuti Kõrgõzstani Vene Riiklik Ülikool, Kõrgõzstani Türgi Manasi-nimeline Ülikool, Kõrgõzstani Rahvuslik Ülikool jne.
Märtsi alguses on Kõrgõzstanis varakevad ning roheluse puuduses tundus linn olevat eriti tolmune-mudane. Teesillutuse kiviplaadid särasid ainult valitsushoonete ees, mujal, ka peatänavatel, oli auk augus kinni. Liiklus linnas on omaette toimiv süsteem: liigutakse sujuvalt reast ritta, signaalitamine on väga moes, jalakäijad vaadaku ise, kuidas saavad. Kuid ometi kõik toimib ning eriliste avariihulkadega tegemist pole. Liiklemas on nii Euroopast kui idast ostetud, vastavalt parema- või vasakupoolse juhtimisega autosid, linna ühistransport ja kaugbussid on väikestest Mercedese kaubabussidest ümber tehtud marsruuttaksod. Kusjuures bussikesse võetakse ka inimesi seisma. Nägin ise, kuidas mind võõrustanud organisatsiooni raamatupidajanna juuksurisse kiirustades ennast sinna surus ning kummargil olekus, seljaga vastu välisust toetades, pilgeni täis trantspordivahendis sihtkoha poole suundus.
Lühikese siinviibimise jooksul oli mul võimalus ära käia linnast lõuna pool algava mäemassiivi jalamil, kus asub muu hulgas kinnne tsoon presidendipaleele (nn kinnine linn), kuhu tavakodanik ei saa. Mägedes lumi sulas, teed olid mudased ning see tegi oma korrektuurid üles ronimisele, kuid juba paarisaja meetri kõrguselt avanes suurepärane vaade linnale ning nõlvadele, kus otsisid toitu kitsed-lambad-eeslid, paiknesid kalmistud ja isegi vabaõhukino. See kinoklubi on kohalike seas väga populaarne sooja perioodi ajaviitekoht. Siia üles sõidetakse autodega, et vaadata filmi, nautida miks ka mitte intiimsemat seltsi ning tunnetada vabadust, mida pakuvad ümbritsevad mäed ja orud.
Kohalikud, kellega kohtusin, olid eranditult äärmiselt külalsislahked. Pärast õnnestunud naistepäevaüritust (lisaks kontserdile avati prantsuse piltniku Eric Goulani fotonäitus Kõrgõzstani naistest) istusime restoranis, et tähistada ja meenutada sündmust. 2007. aasta lõpus toimunud Kõrgõzstani parlamendivalimistel sai riigi ajaloos esimest korda kõrgemasse kogusse 40 naist (see on 25 protsenti saadikute koguhulgast) ning seda tähistatigi seekordsel naistepäeval. Peolaud oli kaetud huvitavate roogadega ja jookidega, mille seast meenuvad lambaliha ja aivadega plov, aurutatud eri täidistega kohalikud pelmeenid, roheline tee ning konjak Kõrgõzstan. Kusjuures iga konjakipitsi juurde käis toost.Öeldi ja sooviti reaalseid ja vähem reaalseid asju, kuid kõlama jäi kutse tulla tagasi, et siis koos minna avastama elu ja loodust väljaspool linna: veeta mõni päev Õsõk-Köli järve ääres, püüda läbipaistvast veest forelli, kuulata tikksirgete mägikuuskede kohinat, külastada nomaadide jurtasid, osaleda rahvusmuusikute meditatiivsel kontserdil. See kõik on Kõrgõzstan, Aasia Šveits, ning ta ootab end avastama sõbralikke inimesi.
