On aprillikuine kolmapäev, ma istun Ekspressi väikses koosolekusaalis ning olen ebatavaliselt ärevil. Kell on nimelt juba 11.10, kuid hea kolleeg V, pärast keda jutujärg minuni peaks jõudma, ei näi kavatsevatki lõpetada. Ta aina räägib ja räägib pisut uneleval moel.

„Vabandust, aga mul hakkas paha,“ korisen korraga endalegi ehmatuseks ja tõttan ukse taha. Ja ega ma ju valeta. On täiesti arusaadav, et inimesel hakkab paha, kui kell 12.30 startiv Istanbuli lennuk on kohe väljumas, aga tema on ikka veel koosolekul ja kohvergi pakkimata.

Jumal ise teab, miks ma selle pileti Türki ostsin. Ilmselt seetõttu, et mul oli hädasti vaja veidi boonuspunkte ja -miile, pilet tundus odav, Antalya aga ahvatlev ja soe. Kolmapäeva lõunaks on töönädal sisuliselt läbi, mõtlesin, keegi isegi ei märka, et ma laua taga ei konuta. Ning kirjatööd saab tänu arvutile teha igalt poolt. Esmaspäeva koidikuks olen kõpsti tagasi Tallinnas.

Kihutan UBERiga (see on juba mõned minutid oodanud maja ees) koju ja loobin kohvrisse kõik, mis ette jääb, sealhulgas ühe paki avamata jogurtit, mõned sokid ja muud riided. Instrueerin autojuhti vältima Tartu maanteed ning kihutama lennujaama poole mööda paberikombinaadi tagant kulgevat Sossimäe salarada. Ummikusse jäämine oleks praeguses olukorras katastroof.

Turkish Airlinesi lennukis pinge langeb – et hakata kohe uuesti tõusma. Pakutavad imemaitsvad köftad bulguriga jätaks lihapallikunn Karlssoni häbisse, kuid ma ei suuda nautida. Isegi tasuta vein ei päästa, isegi mitte teine pisipudel. Jah, sisuliselt on see ju tööluus. Pähe tekkib ähvardav mälupilt sellest, et kolleeg V tahtis minuga arutada teemasid, millel järgmiseks nädalaks kirjutada võiksin. Armas taevas, tegelikult ta vist ütles, et räägime sellest siis kindlasti homme ehk neljapäeval.

Kui kevadiselt rohetavas Istanbulis maandume, on mu tuju juba päris morn. Lohistan oma kohvri kohalike lendude terminali ja tšekin selle CIP-lounge’is uuesti sisse. Turkish Airlinesi kuldkaart on ikka üks tore asi (ostad vaid 15 eurot maksva Istanbul-Antalya pileti ja võid isegi siis lounge’is mõnusalt krehvtise läätsesupiga maiustada), kuid mu mõtted on lootusetult Tallinnas. Isegi Antalya otsa teenindav suur Airbus 330 tundub olevat pilgeni täis Eesti perekondi (saan korraga aru, mida tunnevad laias maailmas reisivad inglased), kõikjal tuttav häälekõma, kohati viril. Ohkan ja õpetan enda kõrval kõrvalukustuse käes piinlevat eestlannat ning tema tütart endal nina ja suud kinni pigistama ja siis õhku väljapoole puhuma. Nad on üliväga tänulikud.

Ärkan üle tüki aja täiesti väljapuhanult. Aknast paistab sinine meri ja roosasid ning valgeid õisi täis puud.

Päike loojub, kui end Antalya Holiday Inni sisse registreerin; hotelli, mis oli ka üheks mu reisi ajendiks. IHG Rewardsi programm mängib nimelt mängu nimega „Accelerate“, kirjutades mulle kord kvartalis, kuidas ja kui palju ma ööbima peaks. Vastu lubatakse kümneid tuhandeid punkte. Mina mängin kaasa, üritades nõutud hotelliööbimised teha ära palju soodsamalt kui hotelli­keti turundusosakonnas mõeldud. Seekord oli üks nõudmisi, et ma veedaksin mõnes Holiday Inni ketis vähemasti neli ööd. Antalyas sain öö kätte 28 euroga. Ma ei usu, et kuskil mujal Euroopas võinuks seda teha odavamalt.

Tirin kohvri tuppa, võtan välja riided, avan jogurtipaki (imekombel polegi see lõhkenud) ning tardun. Ma ei näe kuskil arvutilaadijat. Kimbatus hakkab aina enam meenutama katastroofi. On ülimalt ebausutav, et suudaksin kuurortlinna sedavõrd palju tagurpidi raputada, et kuskilt mõni HP laadija välja kukuks, ilma ligipääsuta failidele ei saa töötegemist aga isegi mitte simuleerida. Mida ma ometi teen, kui V mulle järgmisel päeval helistab? „Kus sa oled?“ küsiks ta mahedalt.

„Eee... Antalyas,“ kogeleksin mina.

„Miks sa tööl pole? Kus on puhkuseavaldus?“ jätkaks ta malbelt, endal paras malakas seljataga.

See on nii jube kujutelm, et – akut on õnneks jäänud veel 27% – avan raske ohkega kõik broneeringukanalid ning asun otsima piletit tagasi Tallinna. Kümne minutiga leian 15 000 Skymilesi ja 119 euro eest kell 01.25 öösel väljuva Aerofloti lennu SU 2145 Moskvasse ja sealt edasi kilulinna.

Taksoga lennujaama sõites peatun väikese öö läbi avatud poekese ees ja ostan plastpurgi musti oliive, ühe mooruspuusiirupi ja halvaad. Mulle maitseb jumalik Türgi toit, minu arvates Euroopa parim. Kohvri olen jätnud mõistagi hotelli, kuid palun poodnikul ulatada endale kaheksa kilekotti ning meisterdan neid üksteise sisse asetades ja kokku sõlmides pealtnäha väga vastupidava märsikese. Olen oma osavuse üle uhke nagu kangurlind.

Kuid Aerofloti check-in’is istuvad tülpinud olekuga daamid vaatavad mu pagasit põlastusega. Sellist kotti sisse tšekkida pole võimalik.

„Miks?“ küsin mina, hääl ärritusest kile. „Mul on preemiapileti reeglites ette nähtud üks 23kilone kott!“

„Jah, aga see kott on liiga väike,“ vastavad daamid ükskõikselt ja endale tuult lehvitades. „See kaob ära või läheb katki. Ostke endale normaalne kohver.“ (Nad viitavad poe poole, kus ebatavaliselt odava olekuga ilmselt Hiinas toodetud kohvreid müüakse umbes saja dollariga.₎

Nõuan Aerofloti esindajat, kes näeb välja nagu Trotski ja kuulab mind teeseldud murelikkuse ja kaastundega. Aeroflotil poleks midagi selle vastu, et mu pakike pardale võtta, kinnitab Trotski ja muudkui silub oma habet, aga kui Antalya lennujaama eeskirjad seda ei luba, siis pole midagi parata.

Lõpuks nõustun laskma Antalya lennujaamamaffial kümne dollari eest oma kilekottidele veel umbes kümme meetrit kilet ümber kerida. Moodustub kera ning omavahel silmi pööritades kleebivad check-in’i-prouad kerale peale kleepsu, mis märsikese Tallinnani peaks viima.

Pärast rammusat ja vähemaitsestatud Vene toitu ärkan alles siis, kui lennuk mütsatusega Moskvas maandub. Mõned tunnid lounge’is tiksumist, siis uus lend, uus uni ja uus mütsatus. Kell on 10.35 hommikul ja olengi jälle Tallinnas.

Trammis nr 4 kohtan oma isa. „Kust sa tuled?“ küsib ta õigustatult.

„Antalyast – ja kohe lähen tagasi Antalyasse,“ vastan räsitult.

Ta noogutab mõistvalt.

Töökohtumine V-ga võtab aega kolm minutit. Tal tundub olevat väga hea meel, et ma neljapäeval kordki nii vara kontoris kohal olen.

Kulutan nüüd 15 000 Miles&­Smilesi miili ja 84 eurot, ostes endale uue pileti Antalyasse, sedapuhku Turkish Airlinesi õhtusele lennule ja äriklassis. Lõõgastun Linda lounge’is klaasikese veiniga ja siis veel klaasikese veiniga ka Turkishi ­äriklassi mõnusas mustas tugitoolis. Mingi catering’i-vea tõttu pakutakse täpselt samu köftasid bulguriga, mida kohtasin samal lennul turistiklassis päev varem ning kui stjuardess mulle tee kõrvale kahe sõrme jagu konjakit serveerib, haarab purser klaasi enda kätte tagasi. „This is a very strong drink,“ hüüatab ta ning kallab enamiku konjakit kuhugi ära, võib-olla jälle pudelisse.

See ei muuda mind õnnelikuks. Kuid kell 00.10 olen uuesti Antalyas.

Ärkan üle tüki aja täiesti väljapuhanult. Aknast paistab sinine meri ja roosasid ning valgeid õisi täis puud. Jalutan läbi lobby, üritan taaslaetud arvutis veidike tööd teha ja pärin retseptsioonitöötajalt, et kas peaksin Antalya kaardi ostma või saaks selle tasuta nende käest.

„Hvräghıth theştıkeleş!“ vastab tema.

„Sorry?“ hämmeldun siiralt.

„Hvräghıth theştıkeleş!“ jätkab naine kindlameelselt.

Kolmapäeva lõunaks on töönädal sisuliselt läbi, mõtlesin, keegi isegi ei märka, et ma laua taga ei konuta.

Tunnen, kuidas lõug nõutult rippu vajub. Ma saan küll aru, et Antalya pole Istanbul, aga see, et retseptsiooni ühtegi inglise keele oskajat ei leita, tundub hämmastav.

Siis koidab – räägite te eesti keeles?

Natalya vabandab, et ta on Tallinnast nii kaua ära olnud, et eesti keel hakkab juba meelest minema, aga tegelikult oli see tal täitsa suurepärane. Saan kaardi ja näpunäite, et kui bussijuht tahab pileti eest vanalinna rohkem raha kui 10 liiri, siis ei pea ta nõudmistele alistuma.

Tegelikkus oli, et bussist ei saanud üldse piletit, sest ma pidanuks selle ostma automaadist. Aga sohver viipas suuremeelselt käega, et sõida siis pealegi tasuta.

Ruumipuuduses jääb rääkimata, kui imelised on päevalillevõrsetest koosnevad krõmpsuvad salatid, mida Antalyas pakutakse köftade juurde isegi väga tagasihoidlikes söömaurgastes, kui põnev on uidata kasse täis vanalinna mustköömne- ja kirsivarrehõngustes vürtsipoodides ning kui eriti hästi tundub must ja magus Türgi kohv maitsevat siis, kui selle eest üle mõnekümne sendi tasuma ei pea. Nagu seegi, miks ma ööl vastu pühapäeva korraga kolmes hotellis ööbisin, Istanbulis vürtsika riisiga täidetud sinikarpe (midye dolma) sõin ja lõpuks 73 500 IHG punkti võrra rikkamana pühapäeva õhtul Riiga jõudsin, kust esmapilgul enam ühegi bussiga Tallinna ei saanud.

Kuid kõik lahenes hästi ning vaba töögraafik ja pikk nädalavahetus on ajakirjanikuelu suurim voorus.

Mitte küll päris nii vaba ja pikk, kui mulle vahel mõelda meeldiks.