Nuudlipõrgu ja hall taevas

Olles elanud Inglismaal vaid kuu aega, pole ma kohaliku eluga veel väga hästi kursis. Kuna siiakanti õppima või tööle tulek on praegu Eestis moodne, siis on järgnevast jutust ehk mõnele kasu.

Kuna Inglismaa on väga avatud ja multikultuurne, on väiksest Eestist tulijale esimene asi kultuurišokk. Nimelt on ülikoolid ja ühiselamud vallutatud hiinlaste armeede poolt. Ei tahaks küll rassistlik olla, aga pole midagi parata. Mu kümnest korterinaabrist viis on hiinlased, ja kuna nad hoiavad omavahel rohkem kokku kui Euroopa eri otsadest kokku sõitnud valged, siis on võim nende käes. Köögist on saanud nuudlipõrgu, lisaks siugleb aeg-ajalt ukse vahelt sisse magushapukas kalalehk. Eile keetsid nad reede õhtu puhul minu arust ajusid.

Hiinlased aktiveeruvad hilisõhtuti, see tuleneb vist ajavööndi erinevusest. Siis algab vaidlemine, Star Treki limonaadi joomine, kilkamine ja spetsiifiline hiina naer, mida mökitatakse kõrvulukustavalt kõvasti kuni öösel kella kolmeni.

Hommikul kell seitse ärgates on kõik vaikne. Mökitajad tukuvad oma limpsiuimas und, tasane pidžaamas eestlane saab vaikselt köögis võileiba teha, arvutist hommiku alutuseks paar Onu Bella lugu kuulata ja SLÕhtulehte lugeda. Et mitte ära unustada, kes ma olen ja kust ma tulen. Kell üheksa kooli minnes on õues piimjas paks soe udu. Üle tee lippavad hallid oravad, pihlakad punetavad ja täiuslikkuseni viimistletud teerajad on tihedalt kaetud krõbisevate punakaskollaste lehtedega.

Lõunapausi ajal on aeg tutvust teha ülikooli kohvikuga. Raamatukogu söökla mutid laulsid eelmisel nädalal Village People’i YMCAd, tegid sinna juurde Linnahalli lava vääriva tantsu ja tagusid üksteist leti taga pikkade saiadega, teenides ära kohvikukülastajate aplausi. Sellist ülevoolavat sõbralikkust ja ootamatut huumorimeelt leidub siin igal pool, 90 protsenti ingastest on ülimalt vaimukad. Nali naljaks, aga see, mida need tädid süüa pakuvad, on pesuehtne jubedus. Näiteks mugivad kohalikud isukalt pikka kuiva saia, kuhu vahele on topitud pekivorst.

Pärast kooli kodu poole jalutades valgub hallist taevast madalate majade poole rõske hämarus. Koju jõudes on koridor juba täis iiveldamaajavat magushapu kastme lõhna. Tuleb ruttu õppima hakata, enne kui hiinlastele külalised tulevad ja Star Treki möll jälle pihta hakkab.

Nädalavahetuseks Londonisse sõites vuhiseb aga sisse hoopis teistsugune tunne. Linnajudin. Võibolla ma kujutan seda ette, aga tundub, et pärast pommiplahvatusi on London muutunud – inimesed vaatavad üksteist metroos küll kahtlustavalt, aga õhus on snobisliku omaette olemise asemel mingit kokkuhoidmist ja hoolivust.

Londonis jõe ääres oma armsa härraga päikese käes veini juues sain lõpuks aru, et nuudlipõrgu ja tokerjad karvad duširuumi põrandal on köki-möki võrreldes tõsiasjaga, et olen pooljuhuslikult sattunud ühe maailma kõige ilusama linna külje alla ühe maailma kõige ägedama rahva sekka elama. Tasub järele proovida.