Õhtusöök Hitleriga

Poliitiliselt eba­korrektset mereelukat sööb ­poliitiliselt ebakorrektse võõrustaja juures Toomas Mikkor.

Seisin vihmavalingute vaheajal Nicaragua rannikulinna kõrvaltänaval ja ootasin küüti. Pidin minema miskito indiaanlaste juurde õhtust sööma. Olin eelmisel päeval helistanud ja uurinud, kuidas nende juurde minna. Lihtne see polnud, sest miskitod ei rääkinud inglise keelt ja mina ei rääkinud hispaania keelt. Mingil moel sain ma aru, et perenaine Esperanza püüdis seletada, kuidas ma nende juurde saan. Kuna ma tühjagi ei mõiganud, panin kogu oma hispaania keele tagavara käiku, ütlesin torru: taxi, casa Esperanza Castillo? Vastus oli kategooriline “No!”.

Ei aidanud muud kui helistada ingliskeelsele sõbrale, kes elas sisemaal Alamikamba džunglis. Õnneks Alamikambas side töötas ja paari kõne järel saabus selgus: taksoga nende maja juurde ei pääsevat, ja et ma mingil juhul pärast loojangut üksi miskitode linnajakku seiklema ei läheks. Võivat nuga või peksa saada. Oodaku ma oma võõrastemaja ees ja peremees tuleb mulle ise järele.

Üsna pea saabuski mõlkis takso, millest astus välja lühemat kasvu tõmmu mees. Teksapüksid jalas ja pintsak maika peale tõmmatud.

“Luis Hitler!” pistis ta mulle käe pihku. Võtsin ta käe, aga sõnad surid huulil. Ma ei saanud kohe aru, kas ma kuulsin õigesti, seepärast kordasin küsival toonil: “Luis Hitler?”

Mees noogutas, järelikult mu kuulmine oli korras. Pärast minupoolset nime üle kordamist tekkis mehe silmadesse süüdlaslik ilme. Ju oli ennegi juhtunud, et gringo pärast ta nime kuulmist kokutama hakkas.

“Hitler mui bien!” surusin tal veel teist kordagi kätt, sest ma ei tahtnud, et ta arvaks, et ma mingilgi moel tema nime pärast põen.

Mõistsin, kui vaene ma keeleoskamatuse tõttu olen. Ma ei suutnud talle selgitada, et mul ei ole ei tema nime vastu mitte kõige vähematki. Mind häiris, et ei saanud seda Luis Hitlerile öelda.

Lühike sõit ja olimegi miskitode linnajaos. Oli juba pime ja ma süütasin otsmikulambi.

Miskitod lampe ei kasutanud, nad liikusid pilkases pimeduses nagu kassid.

Jalgtee viis vaiadele ehitatud majade vahelt läbi ja lõpuks tuli kitsas purre üle mudase kraavi. Kui ma oleksin keelt osanud, oleksin Hitlerilt küsinud, kas see purre on tema naise Esperanza poolt rajatud. See nagu elimineeriks võimaluse, et mees juua täis peaga koju tuleb.

Pärast purret algas trepp, mis viis Hitleri terrassile. Majad on vaiadel, sest vihmasel ajal on kõik kohad vett täis. Nüüd käis vähemalt tuul läbi ning niiskust oli pisut vähem.

Hitleri kodu oli väike ja lihtne. Kõigepealt terrass, kuhu mahtus väike söögilaud. Edasi viis uks kööki, mis tundus olevat maja süda. Köögi ja terrassi vahel oli avar luuk, nii et lauas istudes oli köögis toimuv nagu peo peal ja vastupidi.

Esperanzal olid toidud, ubadega keedetud riis ning merikilpkonna loivad, juba valmis. Nende viimaste pärast ma siia tulingi. Esperanza oli üks vähestest, kes viitsis neid vanal heal miskito viisil valmistada.

Kõigepealt tõi ta turult loivad, merikilpkonna kõige kallimad osad.

Kõrvetas siis loibi elusal tulel. Kui pealmine kiht tõmbus mustjaspruuniks, võttis Esperanza loivad tulelt ära ja kooris naha maha. Enne oli ta valmistanud potitäie kookospiima. Riivis hunniku värsket kookospähklit, puistas selle vette ja jättis tõmbama. Õli imbus kookosemassist vette. Esperanza kurnas helbed välja ja pani piimja olluse tulele. Kui kogu kupatus vaikselt keema hakkas, lisas ta tükkideks raiutud loivad ja maitseained. Mis maitseaineid ta seal kasutas, ei ole mulle teada. Karta on, selleks teadmiseks peab hispaania keelele lisaks veel ka miskitot valdama.

Keetmine on pikaldane protsess, võtab 4–6 tundi. Vaikselt podisedes aurab kookospiimast vesi välja ja järele jääb puhas selge kookoseõli. See omakorda pressib end kilpkonnalihasse, tõrjudes sealt vee välja. Kogu protsess ongi sisuliselt kilpkonnaliha täitmine maitsestatud kookoseõliga.

Istume Hitleriga lauda, mis on kaetud vaid kahele. Esperanza jääb kööki. Sinna jääb ka pererahva imeilus teismeline tütar. Õnneks on ta kogu aeg nähtaval.

Pere väiksemad liikmed, mudilase­eas kaks väikest tõmmut nukitsat, kamandatakse meeste söömise ajaks oma tuppa.

Riisi ja ube on vist kõik söönud ja ettekujutus neist on igalühel endal. Esperanza tehtul oli siiski väike miskito aktsent juures.

Kilpkonnaloib oli midagi väga iseäralikku. Oma konsistentsilt meenutasid nad veidi keedetud seajalgu. Seevastu nende maitse ei meenutanud midagi senikogetut. See oli kookose, mereeluka ja maitseainete virvarr. Kõik see värk oli väga rammus ja õline, uustulnukas teda väga palju korraga ei söö. Seevastu Hitler tegi vaagnal korraliku hävitustöö.

Pärast sööki serveeris Esperanza värsket kookoseleiba ja külma koka-koolat. Kui ka need söödud, lasti väiksed nukitsad oma toast välja. Nad olid kogu aeg nii viisakad, et ma ei saanud aru, miks neid sinna üldse suleti.

Ajasime Hitleriga veidi juttu, üks ühes ja teine teises keeles. Tuli välja, et leiba teenis ta matemaatikaõpetajana. Tema teismeline tütar Luisa, kes oli saanud oma nime isa järgi, tahtis saada arstiks, mitte jääda koduperenaiseks, nagu oli seda tema ema Esperanza.

Hiljem kuulsin, et miskitod pidid merikilpkonna püüdmist ja söömist veidi häbenema, sest saavat gringode käest selle traditsiooni eest hurjutada. Palusin oma Alamikambast pärit sõbral Luis Hitlerile ja ta naisele öelda, et mina nende hurjutajate hulka ei kuulu. Et mina arvan, et kui poleks meid, gringosid, oleks ka kõik mered kilpkonni ja muid mereloomi täis!

PS eurooplased ja ameeriklased on miskitode jaoks ühed gringod kõik, vahet ei tehtavat.